Londonis vangistati 35 orjapidajat ning vabastati sadakond orja. Briti impeerium on muidugi koloniaalne jõledus aegade algusest peale ja ükski inimsusevastane kuritegu ei ole neile võõras. Ent briti poissmehed suudavad alati üllatada, nii ka nüüd, kus Londoni peatänaval tuustiti läbi sadu orjanduslikul korral põhinevaid äriettevõtteid.
Politsei lõi maha nn türgi stiilis juuksurisalongide uksed ning avastas lisaks orjadele ja orjapidajatele ka orjakaubanduse, rahapesu ning narkootikumide tootmise ning müügiga tegelevaid kurdi ja albaania poissmeeste jõuke. Tavalised kahtlusalused, soomlased, Londonis orjasid millegipärast ei pea.
Politsei sai infot luurestruktuuridelt ja millegipärast alustas tegevust, kuigi üldlevinud taoline praktika ei ole, sest tavaliselt peetakse immigrantide kuritegevust kultuuri eripäraks või kuidagi nii. Balkani orjapidajad ja inimkaubitsejad kindlasti rikastavad briti koloniaalset kultuuri. Nad on sotsiaalselt lähedased nagu kommunistlikud revolutsionäärid ja pätid omal ajal.
Ühelt poolt on muidugi tore, et orjapidamise vastu võideldakse. Ei ole kooskõlas iminõiguste ja kodanikuvabadustega. Teiselt poolt on Euroopa täis kõikvõimalikke seksiorjuse ettevõtteid, kus ka imikutele ei halastata. Mainitud nuhtlust välja juurida ei ole õnnestunud, ehkki vahel mõni KidFlixi taoline 1.8 miljoni kliendiga võrgustik paljastatakse.
Hoopis tavalisem ja võiks öelda kõikehõlmav on orjatööjõu kasutamine kolmandates riikides, kuskil Aasia sügavustes õmblevad lapsorjad või suvaorjad sentide eest tuntud kaubamärkidega ketse ja korvpalle kokku, ja kuigi vahel sel teemal inisetakse, siis korvpalli ega ketse ära keelatud ei ole.
Töötingimused ja palk orjavabrikutes, mida on muidugi mitmel pool maailmas, on nii kehv, et orjade eluiga ei ole kuigi pikk. Natuke orjavad, siis surevad kas kurnatusse või alatoitlusse või kuidagi teisiti. Nii tuleb nõustuda ühe soome kunstniku väitega, et keskmine pereema, kes ostab kaubamajast asju, tapab rohkem inimesi kui keskmine sarimõrvar.
Orjus on sügavam filosoofiline probleem, kui meile Spartacuse elust rääkivate filmide vaatamisest võib jääda. Kui Londoni peatänaval, ilmselt siis Oxford Streetil, uudisest täpne asukohte ei selgu, on sadu orjapidajate ärisid, siis on see pigem normaalne kui ebanormaalne. Neil küüne ja karvakatkumise ettevõttel on ju kliendid, tuhanded, kui mitte kümned tuhanded tädikesed.
Kas keegi ei märka midagi? Ei märka. Seega on tegu tobukestega või on neile eitedele kõik täiesti savi, sellisel juhul on tegu asotsiaalsete psühhopaatide õpikujuhtumiga. Oxford Streetil ilmselt ei lase oma karvu katkuda proletariaat, vaid ühiskonna koorekiht, loogiline? Kas neil pole siis pappi, et palgata juuksuriks mõni vaba inimene?
Ju siis ei ole, majandus kukub, karv kasvab, ehk polegi muud väljapääsu? Euroopa tiksub vaikselt majandusliku olematuse poole ja pole ka Inglismaal mingit õnne ega rõõmu, seega võime näha orjapidamises viimast õlekõrt, mille külge uppuv lääne tsivilisatsioon klammerdub. Emotsionaalselt teeb orjapidamise mugavamaks hooldatud karvkate ja tõsiasi, et nii orjad kui orjapidajad on immigrandid.
Tundub nii, et vähemalt brittidele on orjad ja orjapidajad vastuvõetavad kui tavaparasiidid ja logardid või pätid, kellest üldse mingit kasu ei ole. Eks see on muidugi maitseküsimus, mis on eemaletõukavam, kas orjad või vägivaldsed priileivasööjad? Orjal ei lase peremees ilmselgelt kõikvõimalike sigaduste ja laamendamisega tegeleda – katku vanamuttide karvu ja ole vait.
Igal juhul on selge, et Pariisi linnas Londonis on orjapidamine saanud võimalikuks ainult tänu kontrollimatule massiimmigratsioonile. Üks jõledus viib teiseni, meil on uus massiimmigratsiooni laine tulemas, planeeritakse suurusjärgus 150 000 Kesk-Aasia usbekilaadset oskustöötut. Kui hästi on sealmail arenenud orjanduslik kultuur, saame peagi teada.
Siin tuleb arutada ka teemal, mille poolest erinevad meil pandeemiline palgavaesus ja Londoni orjanduslik režiim. Julgen oletada, et palgavaesus on orjapidajale mugavam, palgavene toidab ennast ise, hangib ise endale nii öömaja kui orjaroobad. Ori seevastu ajab jalad harki ja nõuab isandalt kõike peale palga. Olgu olla! Talinnas on orja majutamine ka korrusmaja keldris hullumeelsest kallis.
Kui nii võtta, siis on inimesel ka teatav õigus elule. Võib-olla on orjuses virelemine maailma vaestele ainus võimalus oma elu kas või natukenegi pikendada. Orjade ülestõusul võib olla sarnane tagajärg. Kui me elame maailmas, kus väga paljudel inimestel on valida ainult orjuse ja aia all kõngemise vahel, siis tuleb globalismi pankrot välja kuulutada. See asi tuleb ära lõpetada nii või teisiti.
Presidendihärra Trumpi Ameerika suurendamise projekt, mis toob töökohad tagasi lombi taha ja maksutab Hiinas tehtud kola õige korralikult, omab ilmselgelt orjandusliku korra kaotamise iseloomu ja see on ometigi hea. Nagu näeme, kaotavad ameeriklased orjandust juba teist korda.
Mida on aga teinud Eesti õilishingede valitsus, et vabastada briti orjad või tagada kurdi ja albaania orjadele vähemalt inimväärsed töö- ja elutingimused? Kus on hukkamõist ja näägutamine? Ootan resoluutset tegutsemist inimõiguste suunal ja diplomaatiliste suhete katkestamist Ühendkuningriigi uusgulaagiga.
Sul ei ole midagi ja sa töötad ennast õnnelikuks, umbes nii see kuradikummardajate loosung kõlab. Kui olla õige vandenõuteoreetiline, siis võib klaussvaabide avaldustest välja lugeda uue orjandusliku korra kehtestamise halvasti varjatud pretensiooni. Minule see plaan ei sobi ja küllap teavad meie palgavesed kõige paremini, kui paha on orjapidamine, olgu nende isandaks siis riik või mõni eraettevõte.
Eesti peab saama vabariigiks, kus elavad vabad inimesed ja ainult vabad inimesed, kellel on muuhulgas vabadus osta ja süüa toiduaineid ning magada nelja seina vahel mõistlikus soojuses ja tuulevaikuses. Et see oleks nii, vali Sven Sildnik Riigikokku. Orjandusse langemise oht on iga päevaga reaalsem. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 12.04.2025