Stalinisti ja tõenäolise küüditaja Juhan Smuuli bareljeefi ilutseb Tallinnas Harju tn 1 Kirjanike Liidu maja välisseinal, seda on võimalik näha küüditatud Jaan Krossi skulptuuri õla tagant. Stalinisti mälestustahvli mahavõtmise teemal on kirjutatud palju ja järjest raevukamas häälestuses. Kirjutajad olid alguses neutraalsel positsioonil, viimastel päevadel aga sõjakalt punamonumendikese mahavõtmise vastu.
Ajakirjandusest on jäänud vale mulje, nagu tahaks Kirjanike Liit Smuuli koledat nägu maha võtta ja oleks seetõttu lõhenenud. Millised on faktid? Kirjanike Liit eestseisuse isikus ei taha seda häbi maha võtta ja vastavat punkti ei pandud üldkogu päevakavasse. Pole oluline. Põhikirja järgi on võimalik punk altpoolt tuleva initsiatiivi korras päevakavva lisada, kui õnnestub koguda 71 allkirja.
Allkirjade kogumist alustati Mait Vaigu eestvedamisel, õnnestus koguda ehk kaks tosinat allkirja, kusjuures liidus liikmeid on suurusjärgus 300. Seega liit ei taha midagi maha võtta ja ei ole ka lõhenenud, tegemist on monoliitse stalinistliku blokiga, mida maitsestavad paarkümmend südametunnistuse ja terve mõistuseta literaati, keda on alla 10% liidu liikmetest. Fakt.
Kirjanike Liidu meililistis käis tõesti vilgas arutelu, ent nagu näha, ei viinud see piisava hulga allkirjade kogumiseni. Mõned rääkisid inimsusevastastest kuritegudest, suurem osa sellest, et Smuuli lasteraamat laevakoer Murkast on suurepärane ja see õigustab igasugused repressioonid ja tagakiusamised. Mõistagi tuleb andesta, kuigi stalinist pole midagi paha teinud.
Uuskommuniste ei veena Smuuli allkiri liidu otsusel, millega võetakse aunimetus Tuglaselt ja kustutatakse liidu nimekirjast hulk teenekaid ja väärikaid kirjanikke teiste hulgas Alver, Sang, Merilaas, Raudsepp ja Metsanurk. Raudsepp hiljem suri Siberis, kuhu ta viidi ilmselgelt ebasoosingusse langemise tagajärjel.
Oli see mõrv või möödapääsmatult vajalik ettevalmistus hurmava koeraraamatu kirjutamiseks? Inimsusevastane kuritegu kindlasti. Koeraraamat ei ole kergendav asjaolu. Peeter Sauter võttis teema kokku lihtsalt ja arusaadavalt, kirjanik ja kurjategija tuleb hoida üksteisest lahus. François Villon oli geniaalne poeet, aga ta poodi üles, sest ta oli mõrtsukas. Mis siis veel.
Kaheksakümnendate lõpus ilmusid järjejutuna küüditaja Roland Lääne mälestused ajalehes “Harju Elu”, kus ta räägib lahtise tekstiga sellest, kuidas 1949. aastal Kõue vallas olid küüditajateks ka Smuul ja Vaarandi, nende osaks oli vara üles kirjutamine, raskemat tööd tegid soldatid. Siis oli küüditamine veel auasi, eriti koos bestsellerikirjanikega.
Minu jaoks on sellega kõik öeldud. Smuul kirjutas Murkast raamatu, represseeris oma kollege, kellest üks suri, käis lõbusasti küüditamas ja kohe pärast küüditamist kirjutas kirgliku poeemi veriste kätega Stalinile – oma sõnade järgi kirjutas ta selle ilguse palavikulises vaimustuses, võiks öelda transis. Tegu oli ilmselge fanaatikuga, kes veel 1969. aastal stalinistlikus mullis elas.
Vaarandi elas kauem ja tema mull pidas lõpuni vastu, tema 90ndate alguses vabas Eestis ilmunud mälestusteraamat “Aastad ja päevad” on ehe stalinistlik käkk. Nagu näeme on peale kasvanud uus põlvkond literaate-staliniste, kellele repressioonid, ohvrid ja kirjeldamatud kannatused korda ei lähe.
“Tuletame meelde, et Eestist küüditati kokku 40 000 inimest ja vangilaagrites hukkus 63 000 inimest, 23 000 tapeti rindel või vastupanuliikumise käigus, 72 000 emigreerus, 7000 hukkus põgenemisel. 1/3 rahva genotsiidi tagajärjel on sündimata jäänud 175 000 last.” Kes tegi? Vastus: kommunistid, muude hulgas alatud kollaborandid Smuul ja Vaarandi.
Ülaltoodud tsitaat on pärit “Kultuur ja Elu” artiklist, mis tutvustab eestikeelset raamatut “Viliuse tribunali kohtuotsus 2000”. Kohtuotsuses on kollaboratsioon selgelt defineeritud ja hukka mõistetud. 2002. aastal mõistis ka meie Riigikogu okupatsioonirežiimi kuriteod hukka. Kas midagi jääb ikka arusaamatuks?
Aga mainitud kuriteod ja nende hukkamõist ei toonud Kirjanike Liidu eestseisust ega liikmete laiu masse mõistusele. Saatuslikuks said neli lehelugu (kaks ERR-is, üks EPL-is ja üks EE-s), mille peale eestseisus ilma vajaliku hulga allkirjadeta punamonumendi teema üldkogu päevakorda võttis. Ajakirjandus on jõud ja mõistus, mida liidul endal ei ole.
Mis aga hetkel ajakirjanduses toimub, on hullumaja puhvet: Rein Veidemann ja Erkki Bahovski “Postimehes” on asunud kärarikkalt punamonumendi kaitsele. Eriti veider on Bahovski sõnakasutus, nagu keegi tühistaks Smuuli. Tühistamine on uuskommunistide poolt toimetatav ebaseaduslik represseerimine. Punamonumentide mahavõtmine ei ole mingil kombel tühistamine.
Eriti jälk on Smuuli ja Lindgreni võrdlemine, eks ole, Lindgren ka eksis ja ta kirjutatakse nüüd ümber, naeruväärne ja arulage mõttekäik. Lindgren ei eksinud ja Smuul on inimvaenuliku režiimi käsilane. Midagi ühist nendel juhtumitel ei ole, Lindgren on uuskommunistide ohver, Smuul kirjutas ise represserimise paberitele alla.
Ma ei hakka pikemalt peatuma Veidemanni infooperatsioonil, kes oma elust ja tegevusest Tšehhoslovakkias kuidagi memuaarides kirjutada ei taha. Nimelt resideerus ta revolutsiooni mahasurumise ajal Tšehhis nõukogude armee võitlejana. Ilmselgelt ei ole professor erapooletu allikas.
Endast ei taha kirjutada, Smuulist aga küll. Arusaadav, pole midagi ilusat ja head kirjutada. Ehk ei juhtunudki midagi? Siis nii pane ka mälestusteraamatusse, midagi sa ju ikka mõtlesid ja tundsid? Või ei mõelnud ja ei tundnud üldse mitte midagi? Tõenäoline.
Absoluutne pärl on aga kirjandusteadlase Kadri Tüüri ülesastumine ERR-is, kus Smuuli kujutatakse ingli nagu ka vaevalt repressioonidest pääsenud ohvrina ja takkaotsa veel rahvuskonservatiivse autorina. Tule taevas appi. Midagi totramat on raske ette kujutada. Siis on Leberecht ka rahvuslane.
Osundan: “Minugi poolest, võtku bareljeef maha. Eriti, kui nad tunnevad, et surnud kolleeg on jõukohane vastane.” Ei ole ju jõukohane vastane, ei olegi üldse vastane, on oma ja omasid nad kaitsevad. Samasune selgrootu vooluga kaasa ujuja ja kommunisti reo nagu enamik liidu liikmetest läbi aegade.
Või ma eksin? Kui ma eksin, võtke siis stalinist seinalt maha ja jutul lõpp. Siiani on see lõust kindlalt omal kohal ja ilma ajakirjanduse abita seda asja isegi ei arutataks. Tegu on ajakirjanduse survel tegutseva Kirjanike Liiduga. Aga nüüd on ajakirjandus stalinismi mahitamise poolt, Tüür, Bahhovski ja Veidemann on oma sõna öelnud.
Asi klaar. Stalinism on tulnud selleks et jääda. Minu jaoks on asi lihtne, mina ei ole mõrvarite poolel, mina olen mõrvatute poolel. Nagu ütles kunagi Volkonski, kui Tõnis Vindi juures “Araabia öid” vaadati: “Pasolini on surnud, aga mind alles tapetakse.”
Kogu seda punast jõuramist kuulates jääb arusaamatuks, miks ametnikud Mustoneni kotivad. Ta ju ei represserinud ega küüditanud Venemaal kedagi, ei ülistanud türanni. Smuul võis kõike ja Mustonen ei tohi isegi kontserti dirigeerida ja saab nii et suled sahisevad. Kas ta siis polegi siis kunstiliselt laevakoer Murka tsemel? Kus on siin loogika?
Mul on kommunistidest, nende kuritegudest ja kuritegude kaasosalistest ja õilistajatest kõrini villand. Jälgid bandiidid, lollid elukad. Ei hakka avalikult Stalinit ja tema käsilasi pikemalt sõimama, aga luban, et teen seda Toompeal kõnepuldis. Vali Sven Sildnik riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnus 15.04.2023