Möödunud nädalal juhus mõndagi: keegi Viive Aasma kaotas riigikohtus sõnavabaduse piiramise kohtuasja, Ukraina, Iisrael, Uruk ja Iraan asusid otsustavalt rünnakule ning mitmed kliimaohvrid surid nälga, haigustesse või vägivaldsesse lollusesse, rahu nende põrmule.
Ent see kõik jäi siiski Pärnu linnavolikogus toimuva varju, nimelt arutasid austatud rahvasaadikud vajadust püstitada Pärnusse demograafilise katastroofi monument ehk väljasuremise monument ehk monument sündimata jäänud lastele. Arutelu suures saalis oli igati sünnis nagu ka enne seda planeerimiskomisjonis ning väljasuremine pälvis ka meediumi tähelepanu.
Läks selles mõttes hästi, et konservatiivide ellujäämise eelnõu sai ka mõned koalitsiooni hääled. Demograafilisele katastroofile tähelepanu juhtimise monumendi idee hääletati seekord küll maha, aga üllatust siin ei ole ja võitlus jätkub. Me teame niigi, kes on väljasuremise poolt ja kes vastu. Loodame, et see info jõuab ka valijateni, ning põhimõttelised kõngejad teavad nüüd kelle peale võib kindel olla ja keda valida, et meie rahvas maamunalt lõplikult minema pühitaks.
Ma jään eriarvamusele. Kes tahab siit ilmast lahkuda, tehku seda kohe. Ta võib kasutada nööri ja seebi abi või asuda eutanaasiaturismi helendavale teele. Tegelikult me vajame eutanaasia ministeeriumi. Kindlasti maksab proovida ka ebakvaliteetseid ja eksperimentaalseid süste, need on tasuta, ehkki 100% garantiid ei anna. Kogu rahvast endaga ajaloo prügikasti kaasa kiskuda ei ole mõtet. Mulle meenutab enesetapjalik poliitika pigem suitsiiditerroristide võikaid ettevõtmisi.
Ma ei tule teiega kaasa olematusse, ma ei kohitse ennast ega oma lapsi, ei propageeri perverssusi ega tunne vähimatki kliimasüüd, rassismi ja kolonialismisüüst rääkimata. Pole mul neegerorja ja ei ole lähemal ajal plaanis hankida. Tee või tina aga ka tolmuimeja ei ole mul must ega pruun, vaid sinine. Olen elus ja selle üle uhke.
Monumendi mahahääletamine ei ole katastroof, sündimus ise on katastroof. Enesetapjalik poliitika, mis on meid viinud alla geneetilise järjepidevuse peldikutorudest, on katastroof ja me näeme selle vikerkaarevärvilisi ilminguid igas eluvaldkonnas: homoseksualismi mahitamine, paljulapseliste vaenamine, riiklikult rahastatud äärmuslik feminism, immigratsioonikultus, teadlikult tekitatud majanduskaos koos energeetika ja põllumajanduse lammutamisega, sõjapropaganda, abordiaentusiasm ja irratsionaalne kliimahirm.
Kes seda jura usub, peab tõesti eluga lõpparve tegema, mitte oma päevade lõpuni vaevlema ja kannatama metsiku süükoorma all. Mina ei usu ja ei ole ka süüdi. Kliima, sõja, süstimise, kommunismi, riigireetmise, liigtarbimise, mõrvarliku valetamise ja lastekohitsemise süüd mul ei ole. Otse vastupidi, igal võimalusel üritan ma taastada põhiseaduslikku korda, muu hulgas punktis, mis sätestab kohustuse kesta rahvuse, keele ja kultuurina läbi aegade.
Põhiseaduslikud kohustused on täitmiseks. Ja kui neid ilmselgelt ei täideta, otse vastupidi, viiakse ellu rahvuse, keele ja kultuuri vastast poliitikat, näiteks antakse kirjanike liidu romaanivõistluse peaauhind ühele sotsile pederomaani eest, siis ei piisa muidugi ainult monumendist sündimata lastele, vaja on ka memoriaalkompleksi rüvetatud, loomalikult politiseeritud ja hävitatud kultuurile.
Mis keelt räägivad meie massiimmigrandid, nende lapsed ja meie nutidementsed lapsed, teate te ise kõige paremini. Olgu monument keelele, mis aegade algusest peale on seatud küsimärgi alla ja sugugi mitte ilmaasjata: “Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?” Võib, keelatud see veel ei ole, aga tõusnud on ehk kolmanda korruseni ja leidnud on vaid Sven Mikseri perversse nn loomingu, ei enamat. Otsis, aga muud ei juhtunud ette.
Mida teha? Kes kinni püüda ja vastutusele võtta? Kas eluaegne või tükk kalliks läinud tina? Vastus on väga lihtne, probleemi tuleb teadvustada. Monumendi kampaania on üks teadvustamise viise ja see töötab. Näete kallid kolleegid volikogus, isegi siis, kui te olete monumendi vastu, see idee elab edasi ja laamendab meedias, tähendab töötab.
Lool on sadu kommentaare, on kirge, on kinnismõttelist tahtmist kärvata. Ma mõistan seda kõike, elu ja sellest arusaamine käib lihtsalt üle jõu ja selliseid on väga palju. Kui siit ilmast lahkumine jääb teil ainult selle taha, et keegi päästikule ei vajuta, siis tehke mulle juriidiliselt korrektne volitus, andke töökorras ja laetud parabellum ning te olete siit ilmast läinud nagu paha hais. Mina alati aitan, kui inime on hädas ja kannatab kohutavalt.
Inimene elab kliima- ja kolonialismi süüga, on koormaks endale ja planeedile, jubedad valud on sees. Mis siis ikka, teeme eutanaasia ära, nn halastussurm on liberaalide ja vasakekstremistide lemmikabort. Kirjutati just ühest kerge vaimse puudega noorukist, kellele tahetakse ots peale teha, jube lugu. Teie puue on aga tõesti fundamentaalne, ravimatu ja eriti piinarikas, lugupeetud väljasuremise entusiastid.
Ateistid muidugi kardavad surma, sest neid ootab põrgu. See on igati mõistlik paanikahoog, väävlikatlad, sõnnikuharkidega kuradid ja leili puudust juba ei ole. Ebamugav. Ilmselt pole ka internetti või on ainult sõjauudised ja homopropaganda. Mis teha, surm on selline. Õnneks on eesti kultuur rikas ja siin leidub igasugust solki.
Üks suur mõtleja, kes arvas, et eesti rahval ei ole tulevikku ja mõistlik on venestuda või sakslasteks hakata, et suure kultuurrahvana endale igavust otsida ja hävituslendurina F16 roolis taevasse tõusta, oli Ado Grenzstein-Piirikivi. Kurb tõsiasi on see, et kes pole eesti keele ja kultuuriga sõbraks saanud, ilmselt ei hammusta läbi ka vene-, saksa- või hutu kultuuri pärandit.
Võib muidugi üritada, aga eutanaasia on ikkagi realistlikum, liberaalsem, odavam ja kiirem variant. No kuidas sa lähed tänavale, marketisse või piidriparaadile, ise andestamatu kliimasüüga koormatud ja afro-orjade pidaja ka veel. Mina seda küll välja ei kannataks. Nii et kaaluge halastussurma varianti väga pikalt ja põhjalikult, muud võimalust ei ole, eriti kui sa oled propaganda ohver ja juhm elukas või kui sulle makstakse selle jama uskumise või jutlustamise eest.
Täitsa hämmastav kokkusattumus, aga ka täna peame lõpetame selle tõdemusega, et Sven Sildnik tuleb valida riigikokku, muidu sureme nii välja, et ise seda ei märkagi. Pealegi on väljasuremismonument monument sulle, mulle ja meile kõigile, abiks ikka ja pealegi – see tuleb taies väga ilus. Vali paberil, Vali elu!
( : ) kivisildnik
Viljandis 19.04.2024