Hiljuti tuli uudis sellest, kuidas rohepöörane Saksamaa uputab oma suurima pruunsöekaevanduse lihtsalt Reini jõe veega ära, et seda enam kasutada ei saaks. See on väga rumal poliitika, sest fossiilseid maavarasid ei kasutata ainult elektrijaamades, vaid väga paljudes tööstusharudes. Ilmselt on sama ka Eesti põlevkiviga.
“Meie materiaalne maailm tugineb millelegi, mida me väldime…
Meile meeldib mõelda, et elame „puhtas“ digitaalses maailmas kõigi oma seadmete, rakenduste, tehisintellekti ja pilvesalvestusega, aga meie füüsiline maailm pole kuhugi kadunud ja ka seda tuleks selles võrrandis arvesse võtta.
Teras, tsement, metallid, väetised… nii palju elemente on vaja meie tänapäeva elu ülesehitamiseks, mis sõltub endiselt otseselt või kaudselt suuresti söest. Kas teadsite, et umbes kolmandikku kogu söest ei kasutata elektri, vaid tööstuse jaoks?
Tegelikult, kui arvestada ka tööstuslikuks otstarbeks kasutatavat elektrit, tarbivad üle poole kogu maailma söest tööstusharud, mis hoiavad meie igapäevaseid mugavusi töös: terase tootmine, tsemendi tootmine, kemikaalid ja väetised, kõrgel temperatuuril toimuv tööstuslik kuumus (mida kasutatakse ka silikooni valmistamiseks väga populaarsete päikesepaneelide jaoks) ja nii edasi.
Kui sellest süsteemist kivisüsi välja võtta, ei kaota te mitte ainult energiat, vaid ka võimet oma füüsilist keskkonda ehitada ja parandada.
Elektrienergia üllatav reaalsus on see, et kivisüsi toodab endiselt üle kolmandiku ülemaailmsest elektrist… mitte sellepärast, et kivisüsi oleks trendikas valik, vaid pigem seetõttu, et see töötab, on „demokraatlik“ ja nii pagana odav!
Dr. Lars Schernikau
Allikas:WUWT