Niipea kui suvel veidi kuumemaks läheb, paiskub valla hullumeelne kliimahüsteeria ja hakatakse kuulutama maailmalõppu. Ometi ulatuvad soojarekordid isegi üle-eelmisse sajandisse.
Mitmel pool maailmas on paaril viimasel päeval valitsenud leitsak, see aga on meedia pannud suisa apokalüpsisest kraaksuma ning rohepöörajaid huilgama.
Emotsioonide vahele mahub siiski ka kainemaid pilke. Näiteks Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli sõnul on olukord ootuspärane. “Kliimateadlastele siin küll mingit üllatust pole,“ ütles ta Vikerraadiole.
Tema sõnul on aidanud temperatuuri kergitada El Nino – selle nähtuse mõjul kiirgub atmosfääri varasemate aastate jooksul Vaikse ookeani süvakihtidesse talletunud soojus.
Kaasprofessor rõhutas, et kuumalainetes pole ajalooliselt midagi ebatavalist. Küll on seda praeguste kuumade ilmade geograafiline ulatus.
Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni varasema analüüsi kohaselt pole olnud nii sooja juunit regulaarsete ilmavaatluste algusest alates.
Kliimasoojenemist ei saa mõõteandmetele tuginedes eitada, kuid kui vaadata näiteks Eesti päevarekordeid juulis, siis leiame neid koguni üle-eelmisest sajandist, näiteks 1858. aasta 21. juulil oli sooja 30,6 kraadi. 3. juuli päevarekord üle 28 plusskraadi ulatub aga 1809. aastasse: http://ilm.pri.ee/päevarekordid
Reuters intervjueeris Roomat ja Madridi külastavaid turiste, kes rääkisid, et 40 kraadini ulatuv kuumus ajab vett jooma ja sunnib varju otsima. Ennekuulmatu?!
Kui inimene läheb keset juulit kuhugi Lõuna-Euroopasse reisile ja eeldab, et seal on jahe, siis on ta küll veidi kohtlane. Seal on suviti ikka kuum.
Prognoositakse, et kuumus kestab terve suve ehk augusti lõpuni. Peaks nagu igati arusaadav ja loogiline olema.
Fakt on see, et Euroopas ei toimu hetkel mitte midagi katastroofilist, ega ka “enneolematut”. Jutuks aga hea küll.