Paadunud sotsialisti Tiit Marani artikkel valitsuse kliimaseaduse eelnõu kohta on klassikaline näide sellest, kuidas punakaalikad jätkavad oma ideoloogilist pimesikumängu, mis viib Eesti ja Euroopa tsivilisatsiooni hävinguni. See pole enam ammu debatt, see on poliitiline enesetapp enne Riigikogu valimisi. Maran on tüüpiline kommunist, kes tunneb ainult üht lahendust – nimelt veel rohkem kommunismi, rohkem riigikontrolli, rohkem bürokraatiat, rohkem keelde ja makse ning rohkem Brüsseli diktaati. Kui midagi ei toimi, siis tuleb teha veel rohkem sama mõistusevastast asja.
Olgu see Nõukogude Liidu kollaps, viimase sajandi Euroopa majanduskatastroof või praegune rohepööre, mis on mandril juba ammu kõik purustanud. Maranil pole häbi rääkida niivõrd rumalat, Eesti riigile ning eesti rahvale otseselt kahjulikku juttu. Justnimelt, härrased kommunistlikud sotsid, teie kliimakindluse nime all pakutav seadus on tegelikult majanduse ja rahva ebakindluse seadus. Te nõuate siduvaid heitevähendamise eesmärke, sektoripõhiseid kohustusi, uut kliimanõukogu ja detailsemaid tegevusprogramme.
See on vana hea kommunistlik retsept: kui plaan ei tööta, tee uus plaan, lisa veel rohkem kontrolli ja bürokraatiat. Euroopa majandus on teie roheideoloogia tõttu juba varemetes. Saksamaa tööstus sulgeb uksi, sest taevas kõrguvad energiahinnad ja klounidest tuulemöldrid ei suuda tehaseid käigus hoida. Talunikud Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal põletavad traktoreid, protesteerides Brüsseli rohereeglite vastu, mis teevad toidutootmise kahjumlikuks. ETS2 süsteem toob tavaliste perede kütte- ja autokuludesse uue maksulitri just nüüd, kui inimesed niigi vaevu ots otsaga kokku tulevad.
Eestis on olukord eriti nutune. Meil pole suurt tööstust ega naftat, mis annaks hingamisruumi. Ida-Virumaa põlevkivitööstus on pideva rünnaku all, metsandus ootab uusi raiepiiranguid, mis löövad maapiirkondade töökohti ja omavalitsuste eelarveid. Põllumehed müüvad loomi, sest väetis ja diisel on muutunud kättesaamatuks. Paljudes kodudes on talvel valik kas süüa või kütta, sest teie armastatud rohepoliitika on elektrihinna börsile viinud. Kliimaseadusega lubatud “investeeringute suunamine”, stiimulid ja piirangud tähendavad lihtsalt seda, et riik otsustab, kes tohib äri ajada ja kes mitte. See on klassikaline näide kommunistlikust majanduse juhtimisest, mis on ajaloos juba korduvalt läbi kukkunud.
Kahetsusväärne on, et sellisel inimesel nagu Tiit Maran pole piisavalt häbi, et niisugust kahjulikku jama Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena avalikult levitada. Ta targutab rekordkuumusest ja Eesti jahedussaare illusioonist, samal ajal kui reaalsus on see, et Eesti panus globaalsesse soojenemisse on alla null koma ühe protsendi. Meie ühepoolne eneseohverdus ei päästa planeeti, küll aga tõukab meie rahva vaesusse. See on tee hukatusse ja see on juba ammu selge. Euroopa on rohepöördega endale kaela võtnud energiakriisi, deindustrialiseerumise ja elatustaseme languse. Eesti on selles nutuses seisus eriti haavatav, sest meie majandus on väike ja kliima karm.
Sotsid, teie poliitika enne valimisi on puhas enesetapp. Tavaline eesti inimene on juba oma nahal tundnud kõrgeid arveid, töökoha kaotuse ohtu ja Brüsseli ideoloogilist hirmuvalitsust. Teie “riigimehelikkus” on tegelikult rahvavaenulik ja enesehävituslik kanapimedus. Te ei näe metsa puude taga ega talupoega tema põllul. Selle asemel, et lasta turul, tehnoloogial ja terve mõistusel areneda, surute peale uusi teekaarte, nõukogusid ja kohustusi.
Härrased sotsid, kui halvaks peaks elu teie meelest muutuma, et te lõpuks rahul oleksite? Kas peab tulema massiline vaesus, tehaste täielik sulgemine, metsanduse ja põllumajanduse kokkuvarisemine ning kõik pered seisaksid valiku ees kas tuba kütta või kõht täis süüa? Kas Eesti rahvas peab langema totaalsesse vaesusesse, enne kui teie kommunistlik ideoloogia lõpuks tunnistab, et see tee on läbi ja hukatuslik? Aeg on valida realism, mitte Marani stiilis ideoloogiline enesetapp. Eesti rahvas ei taha rohelist kommunismi. Ta tahab odavat energiat, tööd, tulevikku ja suveräänset riiki, mis kaitseb oma inimesi, mitte globaalset ebausku, mis on Euroopa juba varemeteks muutnud.
Oluline on mõistagi ka see, et eelmainitud nõder eelnõu on valitsuse soperdis ja ebapopulaarsed valitsuserakonnad peavad valimistel oma hävitustöö eest vastutama, õistagi koos oma sotsidest kaasosalistega.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.07.2026