Eesti on võõraid täis ja lülitatud sedavõrd tugevalt globalistlikesse struktuuridesse, et siinsete loodusvarade ekspluateerimise alustamise eel on esimeseks küsimuseks see, et kas saadav tulu ikka toob kasu Eestile ja eestlastele või jääb siia ainult puru?
Väga tõenäoline on see, et Eesti maapind kaevandatakse segi ja meile jääbki ainult kuumaastik ning pisut peenraha, nagu juhtus prantslaste ekspluateeritud Niigeri uraanikaevandustega, kus keskkonnakatastroof viis ka tuareegide ülestõusuni.
BNS vahendab: “Kliimaminister Kristen Michal andis neljapäevasel kabinetinõupidamisel valitsuse liikmetele ülevaate käimasolevatest uuringutest, mille eesmärk on kaardistada Eestis leiduvad kriitilised tulevikumaavarad; nende targal väärindamisel on Michali hinnangul võimalik Eestile luua arvestatav majanduskasvu toov arenguvaldkond.
Laiendatud Aru-Lõuna alal leidub umbes 16 megatonni fosforiidi kontsentraati P2O5, sisaldusega umbes 30 protsenti. Sellise kontsentraadi turuväärtus on viimase viie aasta keskmiste hindade kohaselt 2,8 miljardit eurot, hetke hindadega 5,6 miljardit eurot.”
Praeguse tugevalt Brüsselile ja globalistlikele struktuuridele orienteeritud Reformierakonna valitsuse puhul on tõenäoline, et Eesti maapõuerikkused mängitakse võõrastele maha, seda enam, et Euroopa Liit ise on avaldanud soovi kontrollida ühenduse strateegilisi loodusvarasid.
Lisaks on Reformierakond algatanud enneolematu sisserände, mis tähendab, et rikkuste tarbijad voolavad kogu maailmast kokku ja põlisrahvale jääb kokkuvõttes vaid segisongerdatud maa. Miks peaksime me toetama maavarade kaevandamist ja sellega rikastumist, kui eestlased ise muutuvad marginaalseks vähemuseks ning Eesti rikkuste üle otsustavad näiteks Toom ja Kõlvart?
Jaak Madison räägib oma nädalakokkuvõttes europarlamendi tööst sellest, kuidas Norra kavatseb neid kriitilisi metalle kaevandada merepõhjast ja sellest on tekkinud konflikt. Esiteks pole Euroopa Parlamendil mingit õigust sekkuda Norra asjadesse, kes ei ole liikmesriik – see on hoiatus ka meile, et Brüssel hakkab kohe meie rikkusi noolima.
Teiseks on Norras konflikt seetõttu, et “kriitilised tulevikumaavarad” on vajalikud just rohepöördeks ehk akude komponentide loomiseks. Norra keskkonnakaitsjad aga leiavad, et merepõhjas kaevandamine rikub loodust. Seega – selleks, et päästa Maad ja kaevandada “päästvaid” komponente, rikutakse sellesama Maa maapõu ja laiemalt kogu loodus. Sama asi juhtub tõenäoliselt ka Eestis.
Peamised argumendid Eesti maavarade laialdasema kaevandamise vastu ongi need, et tõenäoliselt ei saa põlisrahvas sellest mingit kasu, rikkused paisatakse globalistlikesse struktuuridesse ning rohepöörde nimel tehtavad kaevandused hoopis rikuvad Maad ja jätavad meile segipööratud looduse (tõenäoliselt tekitab see tegevus ka CO-emissiooni). Põlevkivi kui energeetika odava tooraine kaevandamist tõmmatakse koomale, aga uued “muud” kaevandused on juba silme ees.
Kui mistahes keskkonnatundlike protsesside puhul räägitakse “kaasaegsetest tehnoloogiatest”, siis ei maksa unustada, et need võivad olla küll väga tõhusad, aga saaste neutraliseerimine on tavaliselt ka ülikallis, mis tähendab kasumi paigutamist puhastusprotsessidesse. Kui riigil tekivad majandusraskused, siis tõmmatakse kokku ka kaevandustes ja tavaliselt just kallite puhastusprotsesside kärpimises, kus jäetakse ära algul kõige tõhusamad, siis tõhususelt järgmised jne, mis tähendab, et majanduskriisis kaevandus muutub üha saastavamaks. Hea näide Soomest on Talvivaara kaevanduse lugu.
Veelkord – kui tulu ei tee eestlasi jõukamaks, siis ei mingit rohelist tuld Eestimaa sonkimisele.
Uued Uudised