Kliimasegased ei taltu. See võib kõlada pööraselt, kui see ei oleks nii tõsi: SPD-st pärit keskkonnaminister Carsten Schneider teatas ajakirjanikele uhkelt ja siiralt, et Saksamaa kliimapoliiika on takistanud viie kraadi ülemaailmse soojenemise stsenaariumi.
Saksamaa jookseb ikka peaga vastu seina, nagu kogu Euroopa Liit, kes kägistab ennast kliimameetmetega, uskudes seejuures, et loovad tulevikku. Reaalsus on see, et EL hakkab maailmamajanduse konkurentsist välja langema, Hiina toodab neile isegi rohesiirdeks vajalikku kraami, akusid, päikesepaneele jms.
Ka Eesti valitsus on sama pimedusega löödud, uskudes, et kunagi suudavad nad tuulikutest odavat elektrit toota – rahvas aga näeb ülikallist börsielektrit ja selle tootjad on juba lubanud, et odavamat elektrit selle poliitikaga ei tulegi.
Muu maailm on targem olnud – kliimaga küll tegeletakse, aga keegi ei kägista iseennast. Kui majandus ja inimesed vajavad, pannakse tööle ka uued söeelektrijaamad. Ainult EL usub naiivselt, et juhuenergia tasub ennast kord ära, kuigi on juba pikemalt näha, kuidas ollakse sügavas augus, kust väljapääsu pole.
Kliimapoliitika on läbi kukkunud. Esimene märk sellest tuli siis, kui maailma vägevad ei kutsunud Greta Thunbergi enam tippkohtumistele, nagu veel viis aastat tagasi, vaid tal hakati käsi raudu panema, mis on nüüd igapäevaseks saanud.
Teine märk on COP-kliimakonverentside kokkukuivamine. Viimasele tippkohtumisele ei tulnud paljud riigid kohalegi, konsensust pole enam milleski, poolikudki otsused sünnivad raskelt, kliimahüsteerikud karjuvad seepeale: “Kuidas te julgete!” Majanduslik reaalsus astub kõigile kandadele ja kuigi on Saksamaa moodi segaseid, lasevad üha vähemad ennast kliimahüsteeriaga kaasa tõmmata.
Üha enam räägitakse ka sellest, et maailmalõppu ennistavad kliimamudelid on rajatud valedele ja eksitavatele alustele, mis tähendab, et teadlased osalevad suures kliimapettuses.
Kliimamuutused on kahtlemata suured, aga vaidlus käib peamiselt selle üle, kas need on inimtekkelised, ja kui on, siis millises ulatuses. Üha enam jääb kõlama see, et tegemist on pigem Maa kliima perioodiliste muutustega. Üles tunnistada seda on hetkel raske – kliimahüsteeria on möllanud juba aastakümneid ja sellest loobumine annaks väga paljude rahvusvaheliste institutsioonide mainele hävitava hoobi, sealhulgas teadusele.
Hoiatav on see, et kliimateadus on muutunud ehtsaks religiooniks – on pimesi uskuvad jüngrid, on keeld kahelda, on ristilöömine mitteuskumise eest, on üks ja ainus tõde. See käib risti vastu avatud teaduse põhimõttele. Kui kliimaskeptikutel poleks õigus, siis peaks tõsiteadus suutma kõik nende väited diskussioonides verbaalselt purustada. Kliimavõitlus eelistab suude sulgemist ja käte väänamist.
Ehk on aeg mitte sedavõrd võidelda kliimamuutuste vastu, kuivõrd nendega kohaneda. Kui kõik need rahad, mida praegu kulutatakse Maa kliima muutmiseks, suunata tegevustesse, mis aitaks kohaneda põudade või üleujutustega, elaks inimkond rõõmsalt edasi ega hävitaks ennast kliimaärevusega. Sest jutt Maa peatsest süttimisest on loll jama.
Uued Uudised