Kliimaküsimus on tänases maailmas üks esiletõstetumaid, kuid endiselt on selgusetu, kui palju on katastroofiteooriates tegelikult tõde.
Ilmselt ei vaidlusta keegi seda, et kliima muutub ja et selles on ka inimesel oma roll, kuid põhiküsimus ongi selles, kui suur see inimkonna “patt” siis päriselt on.
“Rohepöörajad” ajavad kogu süü inimkonna kaela ning näevad ka lahendust selles, et inimkond piiraks ennast igati, ennekõike tarbimiselt, aga varjatult mõeldakse ka arvukuse langetamisele. See seltskond võitleb ennekõike abstraktse CO2 vastu, üldine looduskaitse neid eriti ei huvita.
Praegu protesteerib Serbias rahvas saastava liitiumikaevanduse taasavamise vastu ja seda võitlust juhivad keskkonnaühendused. Samas tahab valitsus liitiumi just rohepöörde tarvis ehk ühe komponendina üha uutele akudele. On tekkinud olukord “rohepööre versus keskkonnakaitsjad”.
Teine seltskond tunnistab, et inimkond on tõesti Maa kliimale ehk haiget teinud, kuid selle mõju pole sugugi nii suur, et see katastroofi põhjustaks – ja tegelikult on kliimamuutuste taga peamiselt Maa looduses toimuvad protsessid kuni Päikese aktiivsuse mõjutusteni välja, inimkonna roll on tegelikult imepisike. Maa kliima on muutunud järsult ka siis, kui inimkonda veel polnudki.
“Rohepöörajate” kahjuks räägib see, et kliimavõitlusest on saanud omamoodi religioon: inimtekkelistes kliimamuutustes on keelatud kahelda (väga võimalik, et Facebook tsenseerib ka selle artikli), “kliimaketserid” lüüakse risti, on tekkinud fanaatiline kliimavõitlejate sekt, keda ei veena mitte miski, mis ei lähe kokku neile päheraiutuga, kliimameetmed võetakse ette ilma igasuguse majandusliku mõjuanalüüsita jne.
Rohepöörde ebateaduslikkuse kõige suuremaks tõestuseks ongi keeld selles kahelda – teaduses paraku just tulebki tõde välja poolt-ja-vastu analüüsidest. “Rohepöörajate” suurem eesmärk tundub olevat hoopis rahade ümberjaotamine kogu maailmas, kusjuures nemad ise tahavad olla suunajad (ja kasusaajad).
Rohepöörde üks negatiivsemaid külgi on see, et kogu aur (ja raha) suunatakse võitlusesse inimtegevuse väidetavate mõjude vastu, mis lõppkokkuvõttes ei anna mingit efekti, kuid laostab maailmamajanduse (vähemalt Euroopa Liidu oma). Kui tõsine teadus selgitaks välja kliimamuutuste tegeliku peapõhjuse, saaks selle raha suunata näiteks ilmastikukatastroofide mõjude ennetamisele (tammid ja muud kaitserajatised jne). Ja kui CO2-ga võitlemise sildi all ei laostataks riikide majandusi, saaks inimkonna probleeme hoopis edukamalt lahendada.
Kliimavõitlus meenutab väga Nõukogude Liidu kampaaniaid, sealhulgas Gorbatšovi alkoholismivastast võitlust, ning ilmselt lõpeb see samamoodi, aga enne jõutakse väga palju kahju teha. Ja see võitlus on muutumas Euroopa (Liidu) eralõbuks. Maailma liidrid saabuvad endiselt kliimakonverentsidele võimsate eralennukitega, Euroopa Parlamendi valimiskampaanias tõmmati rohepaanikat kõvasti tagasi ning “kliimaprofessori” Greta Thunbergi käsi pannakse juba raudu – kõik see viitab kliimahüsteeria mõningasele vaibumisele, kuid paanikaõhutamine pole kaugeltki veel läbi.
Rahvas tõuseb “rohepöörde” vastu, mida näeb praegu Serbias liitiumikaevandamise vastastes ja varem kogu Lääne-Euroopas, kus tehnikaga tänavatele tulnud farmerid protesteerisid otseselt rohepöörde tagajärgede vastu. Ühe maa majandus õnnestus rohepöördega ka põhja lasta – selleks oli Sri Lanka peamine majandusharu põllumajandus, kus väetiste ja kaitsevahendite keelamisega laostati toidutootmine täielikult.
Uued Uudised