Ülaltpoolt alustatud kliimavõitlus on üdini nõukogulik nähtus, kampaania, mis algatati ja tehti kohustuslikuks, ilma et keegi oleks vähimalgi määral uurinud selle mõju või tõsiseltvõetavust. Üks selline näide siitsamast Tallinnast.
Praegu “päästetakse” hoogtöödega Pääsküla raba ehk siis väidetavalt taastatakse seda. Mittetallinlasena ei oska arvata, milline see raba kunagi oli, aga kindlasti mitte vee alla mattunud mets ja teed, nagu praegu raja selles lõigus, mis ulatub Valdeku ja Männiku poole.
Ma ei vaidlusta vähimalgi määral raba taastamise plaani, kuid see, mida praegu tehakse, on puhas anarhia – raba maa-ala lihtsalt ujutatakse üle. Juba Hiiu poolt rada pidi minema hakates on laudtee uppuma hakanud, kuid lisatud plankudega saab sealt üle. Kui aga minna edasi, vaatetornist mööda Männiku suunas ja allikate juurest keerata vasakule, algab tõeline Kolgata tee: laudraja ümbruse mets on vee all, laudrada ise ulbib veepinnal, kuid peale astudes vajub vee alla, osa laudteest on iseseisvalt ujuma hakanud…
Niiöelda metsikud matkajad (neid oli sel päevalgi kümmekond), kes ennem internetis hoiatusi ei uuri, lähevad rajale ja kohates vee alla vajunud lõike, otsustavad sageli jalad paljaks võtta ja edasi minna – no kuidagi ikka läbi saab! Ja nii jõutakse üha sügavama veeni, laudtee vajub üha enam alla ja on libe, aga tagasi minna ka ei tahaks… ja lõpuks tuleb püksidki maha koorida, et läbi saada. Ning soovesi on kaetud roheka taimekihiga.
Just selles raja uputatud nurgas tuli sel pühapäeval kubemeni ulatuvas vees solberdada ja vaadata, kuidas miskitmoodi kuivale pääseda. Üks jalgrattur, kes tuli teed pidi ja kohtas üleujutatud teelõiku, arvas, et see on köömes ja kihutas sisse, kukkudes täiesti vette. Emotsioonil polnud vigagi, rada sai läbitud, aga probleem on ikkagi selles – mis toimub Pääsküla rabas?
See laudtee lõik on terve suve vee all olnud. Rabas jätkuvad samas taastustööd ja maa-ala kadumine vee alla laieneb. Ütleme nii, et loodust taastatakse. Aga inimene? Mitte kedagi ei näi huvitavat see, et raba taastumise kõrvalt on inimene marsruutidelt täiesti välja visatud. Laudrada on alles, aga seda kasutada ei saa; keegi ei näi olevat huvitatudki sellest, et taastada mingil moel ka laudrada, muuta ta taas läbitavaks – või siis võtta ta üldse üles. Vee all on ka osa rattateest, mida mööda eelpool mainitud rattur üritas pühapäeval läbi pääseda ja seda teedki ei tehta enam läbitavaks, kuigi vee all on vaid kuskil 30-40 meetrit.
Pääsküla raba taastamine sellisel moel on ehtsaim kliimavõitlus – on seatud eesmärk taastada üks loodusobjekt ja seda tehaksegi, aga kõik negatiivne, mis sellega kaasneb, on algatajatele “savi”. Käisin alles Seli rabas, mis on ehtne looduslik raba, ja seal on laudteed kõik ilusasti läbitavad. Pääskülas aga tahetakse raba endiseks muuta ning inimese võimalused seda nautida hävitatakse seejuures ära – ei tundu, et keegi oleks üldse laudteede tuleviku pärast mures. Võib-olla mingid plaanid on, aga praegu küll sellega ei tegeleta.
Lisaks tundub, et raba “taastamine” mõjub vesiselt pigem aladele, mis tegelikult päris raba polegi, sealhulgas kõnealusele lõigule, kus upub hoopis mets. Ja raja alguses uputatud lõigul on kasemets juba kuivanud.
Veelkord – üks asi on raba taastamine, sootuks teine see, mis suures tuhinas sellest välja tuleb. Ja välja tuleb see, mida näeme kogu kliimavõitluses – loodust “taastatakse” nii, et see jääb haigemaks ja inimene peletatakse “kliimast” üldse minema. Taas üks läbimõtlemata kampaania.
Kuna Pääsküla raba on osaliselt ka linna oma, siis tagasi linna, kus “kliimatapjatest” autode väljatõrjumiseks on lahti lastud elektritõuksid ja jalgrattad. Seejuures aga kannatab kõige rohkem see osapool, kelle kohta on Ilf ja Petrov öelnud, et nad on inimkonna parim osa – jalakäijad. Sest linna kõnniteedel, kuhu kaherattalised on toonud sõiduteega võrreldava liikluse, on jalakäija tõelises ohutsoonis…
Jüri Kukk, matkaja