Vanemad põlvkonnad mäletavad Gorbatšovi “kuiva seadust”, kui terve ühiskond hakkas käsu peale kaineks, hävitades suure osa alkoholi tootmisest, ja kui kampaania kord läbi kukkus, jõi NSV Liit rahumeeli ja isegi aktiivsemalt edasi. Umbes samasuguseks kujuneb kindlasti ka kliimavõitlus, milles on kõik samad märgid olemas.
Glasgow` kliimakonverents on algusest peale kliimavõitluse mõttetust tõestanud, selle parimateks näideteks on eralennukeid täis taevas, ummistunud transpordikanalid, üle mõistuse suured delegatsioonid väikeriikidest, tukkuvad maailma tippliidrid ja palju muud.
Nii nagu “kuiva seaduse” ajal olid ühtäkki kõik karskusvõitlejad, nii on ka täna kõik kliimavõitlejad – firmad, organisatsioonid, erakonnad ja muud ühiskonnagrupid on üleöö rohepöörajad. Nii saame reklaamidest teada, et meie telefonifirmad, transpordiasutused, kullerteenused ja muu taoline on järsku roheliseks hakanud (ainult arved on punased). Saulustest on saanud Paulused.
Mõistusega inimestel ei maksa selle hüsteerilise kampaaniaga kaasa minna. Esiteks peetakse seda mugavustsoonist abstraktse CO vastu, mis tähendab, et kliimaprotestijad ei pea ennast tegevustega väga koormama, neil on isegi propagandistlik taust toeks, sest kes julgeks lääneriikides neid tegelasi tõrjuda?
CO tümitamine varjab väga hästi seda, et loodus- ja keskkonnakaitsesse see hüsteeria ei ulatu – seal käib saastamine ja laastamine edasi. Meil pole Eestist vaja kaugemale vaadatagi, sest siingi ehitatakse läbi rabade Rail Balticut, planeeritakse lahealust tunnelit, uusi karjääre, Tallinn aga ehitab kõrgeid klaashooneid, mis teadupärast muudavad oma klaaspindadega linnakeskkonda palavamaks, nagu võis jaapanlaste kogemusest näha saates “Kaks kanget Jaapanis”.
Eestis ei räägita enam isegi kilekottide kasutamise vähendamisest, samas aga kogunevad noored reedeti kollektiivsele popipäevadele Toompeal. Liberaalne valitsus on Brüsselist tulnud hüsteeriakäskude peale valmis kinni pooma kogu majanduse, eriti sotsiaalselt plahvatusohtlikul Ida-Virumaal.
Keegi ei julge hüsteerikutele vastu hakata, sest kliimamuutuste eitamine on üks pärispattudest. Nii vannuvad põllumehed, ettevõtjad, energeetikud ja paljud teisedki ennekõike rohepöördele truudust ja alles siis julgevad öelda: “PS Kliimameetmed teevad meie sektorile liiga!” Totalitarism on juba sedavõrd kinnistunud, et ühe ja ainsa tõe vastu ei juleta otse olla, olgu selleks siis rohepööre, sundvaktsineerimine või neomarksistlikud “uusväärtused”.
Ilmselt näevad nii noored kui vanad siiski ära selle päeva, kui kliimahüsteeria ennast tühjaks põletab ja kustub – iseasi, kui hullusti on selle jooksul inimkonna elu ülikallite kliimapiirangutega hukka keeratud. Kunagine osooniaukude teema, millest ennustati elu kadumist Maal, on juba unustusse vajunud.
Üks postitaja soovitab sotsiaalmeedias: “Globaalse kliima muutmise ambitsioon tuleb asendada keskkonnahoiu kontseptsiooniga. Sellesse mahub nii võitlus õhu ja vee puhtuse eest, plastide kasutamise vähendamine ning ideaalsel juhul ka suurlinnastumine vähendamine. Viimast on paraku kõige lootusetum ellu viia.” Järsku keskenduks hoopis sellisele kliimavõitlusele?