Euroopa Parlamendis toimunud konverentsil kõlanud hinnangute kohaselt tajuvad paljud valitsusametnikud juba praegu Euroopa rahvusriikide eneseusu kadumise ja süveneva poliitilise polariseerumise tõsiseid tagajärgi. Samas peetakse nende probleemide avalikku käsitlemist poliitiliselt ohtlikuks ning karjäärile laastavaks.
Ekspertide sõnul ei saa välistada, et Euroopa tulevik ise on küsimärgi all. Arutelul tõdeti, et on „üsna tõenäoline võimalus“, et briti rahvas võib ajalukku kaduda sarnaselt muistsetele rahvastele nagu kaananlased või arkadialased. Samuti tõstatati küsimus, kas 50 aasta pärast üldse eksisteerib Euroopat sellisel kujul, nagu me seda täna teame.
Konverentsi „Kodusõda: kas Euroopa on ohus?“ korraldasid Prantsuse parempopulistlik poliitik Marion Maréchal ja Rootsi Demokraatide europarlamendi liige Charlie Weimers. Üritusel esitleti uut raportit nn „no-go tsoonide“ leviku kohta ning arutleti poliitilise ebastabiilsuse põhjuste üle.
Maréchal märkis avasõnas, et varem rahulikud ja stabiilsed ühiskonnad muutuvad kiiresti „vägivalla ja usaldamatuse ühiskondadeks“. Tema hinnangul põhineb kodanikevaheline usaldus eelkõige kultuurilisel ühtsusel, mis on praegu kiiresti kadumas.
Ta kirjeldas Euroopat kui piirkonda, mis on juba tugeva surve all nn „hajusa geriljategevuse“ tõttu. Selle ilminguteks nimetas ta rahutusi, rüüstamisi, juhuslikke rünnakuid, rassismi valgete vastu ning terrorirünnakuid.
Weimers tõi esile massilise sisserände mõju ühiskondlikule sidususele. Tema sõnul on kunagi suhteliselt homogeensed lääne ühiskonnad muutunud killustunuks ning paljudel uutel tulijatel on vähe ühist kohaliku elanikkonnaga. Veelgi enam – tema hinnangul puudub paljudel soov kohaneda vastuvõtva ühiskonnaga.
Mõlemad poliitikud rõhutasid, et konverentsi eesmärk oli leida poliitilisi lahendusi ja vältida võimaliku kodusõja puhkemist.
Londoni King’s College’i professor David Betz oli oma sõnavõtus otsekohene, väites, et Euroopa liigub kodusõja suunas. Tema hinnangul on lääne ühiskondade enesekindluse ja toimimisvõime alused juba murenenud.
Kuigi näiteks Ühendkuningriik ei ole tema sõnul veel täieliku lagunemise äärel, on seal täheldatav sügav polariseerumine, mis on toonud kaasa vägivallapuhanguid ning muudab riigi kiirele allakäigule haavatavaks.
Betzi hinnangul võib olukord areneda rahvarahutusteks või konservatiivseks ülestõusuks, kus kodanikud püüavad karistada võimu eliiti sotsiaalse lepingu rikkumise eest. Ta võrdles võimalikku arengut Itaalia „pliiaastate“, Ladina-Ameerika „räpaste sõdade“ või Põhja-Iirimaa konflikti sarnaste sündmustega, kuid märksa suuremas ulatuses.
Tema sõnul muutuvad ühiskonnad üha enam müüre ehitavaks – eliit eraldub ülejäänud elanikkonnast, kasutades rohkem turvameetmeid, jälgimist ja füüsilisi tõkkeid. Samal ajal süveneb etniline killustumine ning tekivad paralleelsed kogukonnad oma reeglite ja majandusmudelitega.
Betz hoiatas ka nn „balkaniseerumise“ eest, mille käigus ühiskond jaguneb etniliste joonte järgi. Tema hinnangul on selline protsess juba alanud ning võib viia laiaulatusliku vägivallani.
Austria politoloog Ralph Schoellhammer ei kasutanud küll otseselt kodusõja mõistet, kuid viitas Euroopa ajaloole, kus sarnased pinged on viinud veriste revolutsioonideni. Ta tõi paralleele Prantsuse revolutsioonile eelnenud ajaga, mida iseloomustasid majandusraskused, ikaldused ja kiire inflatsioon.
Mitmed konverentsil osalenud eksperdid tõdesid, et lahtiseks jääb küsimus, kas Euroopa rahvad suudavad säilitada oma identiteedi ja ühtsuse sajandi lõpuks.
Betzi sõnul võib halvimal juhul juhtuda, et britid kaovad eraldiseisva kultuurilise kogukonnana ning jäävad alles vaid ajaloolise nähtusena, sarnaselt paljudele muistsetele rahvastele.
Arutelus käsitleti ka võimaliku tulevase konflikti olemust. Betzi hinnangul võiks see väljenduda linnade piiramises ja infrastruktuuri ründamises, mille eesmärk oleks muuta elu teatud piirkondades talumatuks ja sundida inimesi lahkuma.
Tema sõnul on eriti haavatavad energiavarustus ja toidulogistika, mille häirimine võib kiiresti halvata kogu linnakeskkonna toimimise.
Konverentsil esitletud raporti kohaselt on Euroopas tuvastatud kuni tuhat nn „no-go tsooni“. Analüüs põhines mitmetel näitajatel, sealhulgas kuritegevusel, noortegängide aktiivsusel, töötusel, haridustasemetel ning sotsiaalsetel pingetel.
Allikas: Breitbart