Tallinna Halduskohus tegi lõppeval nädalal teatavaks oma otsuse, milles meie erakonna fraktsiooni liikmed kaebasid kohtusse valitsuse ja tema koroonamääruse nr 305.
Mäletate, kuidas me korrutasime nagu papagoid, et valitsuse koroonarežiimi kehtestanud määrus on ebaseaduslik. Korrutasime ka seda, et tegelikult kehtestati Eestis sisuline sundvaktsineerimine. Kallased-kiiged seletasid tuimalt üleoleva irvega näol, et ei, mingit sundvaktsineerimist ei ole, kaitske teisi ja ennast ja seadust peavad täitma kõik, meeldib see neile või mitte.
Nüüd on kohus peale pikka vaagimist üheselt öelnud, et oli küll sundvaktsineerimine ja et see oli ebaseaduslik. Ütles ka seda, et valitsus ei ole menetluse käigus suutnud põhjendada, kuidas kehtestatud koroonapass ja maskikohustus tegelikult viiruse levikut vähendama pidi.
Kohtuotsus on ligi 60 lehekülge pikk, käib üle mõlema poole väited ning toob väga põhjalike ja argumenteeritud seisukohtadega välja peamised vastuolud põhiseaduse ja muude seadustega. Ma panen siia alla kohtu seisukohti, mis mind kõige rohkem kõnetasid. Pikk lugemine, aga palsam hingele!
Punkt 39: “Esmalt rõhutab kohus, et vaidlustatud korraldusega kehtestati sisuliselt vaktsineerimise kohustus, arvestades, et vaktsineerimine seati paljude põhiõiguste realiseerimise tingimuseks.”
Samuti ütleb kohus, et “piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lg 1). Samuti riivasid piirangud õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1). Piirangud mõjutasid negatiivselt ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26), sh mõjutas negatiivselt eraelu puutumatust ka kohustus esitada koroonatõend.”
Ja veel: “Kohtu hinnangul on riivatud ka kaebajate PS §-st 41 tulenevat õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust, PS §-st 20 tulenevat õigust isikupuutumatusele. Vaktsineerimisega seotud põhimõtted, sh tahe otsustada ise oma tervisega seotud küsimused ning isiku subjektiivne sisemine teadmine oma keha vastupanuvõimest on käsitletavad ka veendumustena.”
Punktis 42 ütleb kohus taas selgesõnaga: “Kohtu hinnangul tuleneb (valitsuse määruse) seletuskirjast selgelt, et tegelikkuses oli koroonatõendi nõude eesmärgiks survestada isikuid vaktsineerima.”
Edasi: “Kohus on seisukohal, et vaktsineerimine ning vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ise ei saa olla põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk.[…] Kohus rõhutab, et põhiõigusi riivavaid piiranguid ei saa kehtestata piiramise enda pärast. Samamoodi ei saa piirangute kehtestamise eesmärki siduda piirangute puudumisega (ehk eesmärgiga hoida ühiskonda avatuna). Sel põhjusel ei ole vaidlustatud korralduste eesmärgid legitiimsed ning juba siinkohal võib asuda seisukohale, et
sellisele eesmärgile suunatud piirangud ei saagi olla proportsionaalsed.”
Punktis 46 on kirjas: “Asjaolu, et vaktsineeritud isikud haigestuvad ja levitavad haigust edasi, on vastustaja (valitsus) meetmete kehtestamisel täielikult eiranud. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Käesoleval juhul pole vastustaja isegi mitte väitnud, et tema seatud piirangutel oleks seos nakatumiste vähenemisega.”
Punkt 48: “Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivusele hinnangu andnud vaid valitud järeldustele tuginedes, mis omakorda viitab, et piirangud on kehtestatud meelevaldselt. Mistahes kriitilised ja meetme sobivuse kahtlusele viitavad andmed on jäetud täielikult arvestamata.”
Punkt 56: “Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise või õigusliku surveta, kusjuures vaktsiinivajadust peab hindama iga tervishoiuteenuse osutaja personaalselt, lähtudes kasu ja kahju suhtest ning arvestades riske, omamata ka ise õigusnormidest ja poliitilistest otsustest tulenevat survet vaktsineerimise teostamiseks.”
Punkt 68: “Kaebajate põhiõigused on riivatud üheltpoolt kontekstis, kus vaktsineerimata kaebajad on ühiskonnaelust – reguleeritud tegevustest eemaldatud (riivatud on oluliselt õigust haridusele, liikumisvabadusele, eneseteostusvabadusele, õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta, omandipõhiõigust jm) ning teiselt poolt kontekstis, kus tavaelu jätkamise ja põhiõiguste realiseerimise tingimusena on sisuliselt sunnitud lubama end vaktsineerida (selliselt on riivatud õigus elule, õigus jääda truuks oma veendumustele, isikupuutumatus). Kohus on eelnevalt välja toonud, et vaktsineerimine ei ole viiruse leviku takistamiseks sobiv meede ning vaktsineeritud isikutele muude piirangute kohaldamise välistamine sisuliselt aitab nakkuse levikule kaasa.”
Punkt 72: “Kohus nõustub kaebajatega selles, et kaitsemaski ning ka suu ja nina katmise kohustus riivas kaebajate PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatust, sest nimetatud õigusnormi kaitseala hõlmab isikute kehalist enesemääramist või puutumatust. Samuti riivas kohustus ka kaebajate omandiõigust, sest pole vaidlust, et kaitsemask tuli soetada isikul ise enda kulul. Kohus on seisukohal, et kaitsemaski kandmise kohustus riivas ka PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Vaba eneseteostus kui inimväärikuse väljendus hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse spektrit. Eneseteostusvabaduse elemendiks on muu hulgas tegutsemisvabadus ehk vabadus teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib.”
Punkt 75: “Seletuskirjas toodud ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus viiruse leviku tõkestamiseks on sobiv ehk tagab nakkushaiguse leviku tõkestamise või aitab sellele kaasa määral, mis õigustaks selle üldkohustuslikuna kehtestamist.”
Punkt 77: “Seega puuduvad kohtu hinnangul veenvad tõendid selle kohta, et kaitsemaskide kandmine aitab selle kohustuslikuna kehtestamiseks vajalikul määral tõkestada, piirata või vähendada Sars-Cov-2 viiruse levimist, või kinnitab sellise kausaalse seose tõenäosust, mistõttu korraldusega kehtestatud maski kandmise kohustus polnud eesmärgipärane.”
Punkt 78: “Kuivõrd maski kandmise kohustus ei saanud olla sobiv, siis ei olnud see ka vältimatult vajalik ega mõõdukas (ehk proportsioonis riivatud põhiõigustega). Ka puuduvad nii korralduses kui kohtumenetluses esitatud seisukohtades põhjendused, mille alusel saaks veenvalt järeldada, et maski kandmise kohustus oli vältimatult vajalik, veelgi enam, et seda tuli rakendada kõigile isikutele ja igasuguses avalikus siseruumis.”
Punkt 79:” Kohtu hinnangul polnud vastustajal piisavat alust kehtestada kohustust katta siseruumis kaitsemaskiga oma nägu ja sellise kohustuse kehtestamine nö igaks juhuks tuginedes nõrgale teaduspõhisusele, ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega.”
Martin Helme, EKRE esimees
Vaata kohtuotsust 15.03.2023 Tallina Halduskohtu otsus asjas nr 3-21-2168