Uued Uudised

Kollektiivne surmatung valimistel Berliinis: noored naised hääletasid selle poolt, mida nad kardavad

Nõukogude dissident kirjeldas tänast Berliini juba 50 aastat tagasi, kirjutab oma kolumnis ajakirjanik Boris Reitschuster.

“Mõnikord piisab šokeerimiseks vaid kahest arvust. Näiteks nendest kahest: pühapäeval toimunud Berliini esindajatekoja valimistel andsid koguni 51 protsenti alla 25-aastastest naistest oma hääle Vasakparteile ja 33 protsenti Rohelistele.

Need arvud meenutasid mulle kohe hiljutist kirjutist sellest, kuidas noored naised ei julge Berliinis õhtuti sageli üldse kodust väljuda – kartuses oma turvalisuse pärast. Ja eelkõige kartuses agressiivsete sisserändajate ees.

Nüüd aga hääletavad pealinnas enam kui neli viiest noorest naisest just nende erakondade poolt, kes on selles olukorras otseselt süüdi – ning kes pooldavad piiramatut sisserännet hõimukultuuridest, kus paljud peavad lääne naisi vabalt rünnatavaks saagiks.

Mulle meenus kohe väljapaistev vene matemaatik ja filosoof Igor Šafarevitš, kelle raamat ilmus 1975. aastal pealkirjaga „Sotsialism kui maailmaajaloo fenomen“ ja mida nüüd avaldatakse pealkirjaga „Surmatung ajaloos“.

Selle hiilgava mõtleja – kes teadis täpselt, millest kirjutab – peamine tees on järgmine: sotsialism ja kõik selle variandid on kollektiivse surmatungi (tuginedes Sigmund Freudile) ja enesehävitusliku püüdluse väljendus.

Neli põhikomponenti sellest, mida Šafarevitš nimetab koondnimetusega sotsialismiks ja mida ta analüüsib läbi aastatuhandete pikkuse inimajaloo, on ühiskonna nelja alustala – eraomandi, traditsiooni, perekonna ja religiooni – hävitamine.

See kõlab nagu ajalootund. Kuid kahjuks see nii ei ole. See on hoopis seletus sellele, mis praegu Berliinis toimub.

Eraomand: mitte kui aktsia, vaid kui reaalne valdus. Kellel pole midagi enda oma, sellel pole ka midagi kaitsta. Võõrandamisfantaasiad, riik kui üli-majaomanik, loosung „eluase kuulub kõigile“ – see pole sotsiaalromantika. See on esimene saelõige esimesse alustalasse.

Traditsioon: kõike, mis on orgaaniliselt kasvanud, peetakse halvaks, kõike sissetoodut aga õnnistuseks. Isegi kui see muudab sissetoodutele naised pärast pimeduse saabumist saagiks.

Perekond: läbiräägitav, lammutatav, parimal juhul projekt, halvimal juhul kaheldav väärtus.

Religioon: asendatud mõistuse uue liturgiaga, milles kahtlus on patt ja igaüks, kes veel seostab põhjust ja tagajärge, tembeldatakse ketseriks.

Just seda pidas Šafarevitš silmas surmatungist rääkides. Mitte suurejoonelist finaali fanfaaride saatel. Vaid selle hiilivat mahasaagimist, mida ühiskond taastoodab.

Küllastunud kõrgkultuurides esineb midagi sellist, mida ta poleks osanud näha ajaloo kaduvates impeeriumides: heaolu hooletusse jätmine. Need, kes pole kunagi näinud tühje poelette, pole näinud säästude väärtuse kadumist üleöö ega ole vajanud instinkti enda ja oma lähedaste kaitsmiseks, unustavad elu nimel võitluse. Selle asemele astub hoiak. Hoiak ei vaja põhjuslikkust. Hoiak vajab tunnet. Ja ideoloogia sööb ajusid.

Seetõttu hääletab pealinnas enam kui neli noort naist viiest just nende erakondade poolt, kelle poliitika on muutnud Berliini tänavad ohtlikumaks – ning nad ei pea piiramatut sisserännet kultuuridest, kus lääne naisi peetakse vabalt kättesaadavaks saagiks, probleemiks, vaid kõrgema moraali väljenduseks.

Nad ei hääleta oma hirmu vastu. Nad häälevad, sest neile on õpetatud mitte seostama hirmu poliitikaga, mida see poliitika tekitab. Need, kellel ei lubata enam mõelda seosele avatud piiride, hõimupõhiste au-koodeksite ja öise turvatunde puudumise vahel, annavad lõpuks oma hääle just sellele jõule, millest oht lähtub – ja peavad seda emantsipatsiooniks.

Altpoolt lähtuv enesehävitus

Seega ei ole pühapäevased näitajad statistika seisukohast mingi tööõnnetus. Need on surmatung valimiskastide juures. 51 ja 33 – mitte seetõttu, et noored naised oleksid „vasakpoolsed“, vaid seetõttu, et jõukas ühiskond on jäetud nii hooletusse, et on kaotanud instinkti iseennast alal hoida.

Šafarevitš oleks selle pildi ära tundnud: mitte ülaltpoolt peale surutud häving, vaid altpoolt lähtuv enesehävitus, mida viivad ellu need, kellel on kõige rohkem kaotada – kuid kes seda enam ei mõista.”

Allikas: reitschuster.de

Exit mobile version