Eesti põllumajanduspoliitika põhineb kummalisel eeldusel, et reaalsel mullal, sõnnikul ja ränkraskel tööl toimivat sektorit suudavad juhtida inimesed, kelle suurim kokkupuude maaeluga piirdub ametiauto aknast paistva rapsipõlluga.
Tänavune Arvamusfestival Paides demonstreerib seda reaalsuskaugust eriti ilmekalt, lavastades klassikalise „ise küsin, ise vastan“ teatri, kus riigiametnikud ja agrokontsernide juhid teineteisele tunnustavalt õlale patsatavad.
Kui vaadata Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajate ridu, avaneb sealt puhas kabinetivaikus. Seal on muidugi lugupidamisväärt haridusega eksperdid – keskkonnakorralduse, avaliku halduse ja bürokraatlike regulatsioonide meistrid. Nad teavad unepealt, millisesse tabelisse tuleb märkida eurotoetuse rea kood või kuidas Brüsseli rohepöörde direktiivi Eesti seadusesse kopeerida. Kuid nad ei ole mitte kunagi pidanud vastu võtma otsust, kas maksta järgmisel kuul pangalaenu või osta traktorile kütust. Nende jaoks on põllumajandus rida Exceli tabelis, mida saab Exceli reeglitega painutada.
Veelgi iroonilisemaks muutub olukord siis, kui seesama ministeerium kutsub lavale oma partnerid. Toidujulgeolekust ja loomade heaolust rääkima valitud seltskond on sümboolne: ministeeriumi nõunike kõrval istuvad riigi suurima lihatööstuse ja agrotööstuskompleksi esindajad. Need on samad mehed ja naised, kes istuvad igapäevaselt ministeeriumi suletud uste taga tegutsevates töörühmades. See on ringkäendus, kus suurtööstus dikteerib reeglid, ametnik vormistab need määruseks ja festivali laval kiidetakse üheskoos tulemust. Tõelisel väiketootjal või peretalul, kes tegelikult maapiirkonnas elu hoidmas seab, pole sellesse elitaarsesse klubisse asja. Tema peab lihtsalt täitma käske, mis on sündinud kahe kontori vahelises sünergias.
See ametnike ja poliitikute asjatundmatus ei ole uus nähtus, vaid pikaajaline trend, mis aeg-ajalt saavutab lausa tragikoomilised mõõtmed. Kogu seda süsteemset võõrandumist sümboliseerib tabavalt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase kurikuulus pärl, kus ta seakatku teemalises arutelus teatas tõsimeeli ja avalikult jahimeeste hämminguks, et metssead poegivad kolm korda aastas. Kui valdkonna tippjuht ei tee vahet metslooma loomulikul bioloogial ja fantaasial, siis ongi tulemuseks seadused, mis üritavad loodust ja tootmist allutada kontorilaua loogikale.
Paide arvamusplatvormidel ei toimu tegelikult debatti maaelu tuleviku üle. Seal toimub ministeeriumi ja suurekapitali ühine PR-kampaania. Niikaua kuni poliitikat tehakse ainult nendega, kes oskavad ametnike keeles kaasa laulda, jääbki tegelik Eesti põllumees nendel aruteludel pelgalt kõrvaltvaatajaks, kes peab kabinetiloogika tagajärjed oma rahakotiga kinni maksma.
Rainis Lipstok