Kolumnist Karl Olaf Rääk hoiatab uue sundvaktsineerimise pealetungi eest.
“Jälgin päris murelikult kaht paralleelset protsessi.
USA-s toimuvad seoses võimuvahetusega tõsised korrektuurid vaktsiinidesse suhtumises. Tunnistatakse ja uuritakse seost lapseea vaktsiinide ning autismi ja teiste haiguste vahel, mille esinemissagedus on tõusnud korrelatsioonis manustatud vaktsiinide hulgaga. Tõusnud mitte protsentides, vaid kordades.
Üleeile oli USA-s plahvatuslik kuulamine, kus vilepuhuja tõi välja tõendid selle kohta, kuidas Anthony Fauci oli isiklikult seotud Covid-viiruse laborilekke (kui see oli leke, mitte ettekavatsetud vallandamine) materjalide salastamisega.
Tsensuurimüürist on läbi tunginud uuringud, mis näitavad suurt vahet vaktsineerimata ning vaktsineeritud laste haigestumiste vahel, kusjuures selge tervise-eelis on vaktsineerimisest hoidumisel.
Ja samal ajal on Eestis järjekordselt valla pääsenud massiivne vaktsiinipropaganda, mis näitab vaktsiine absoluutselt probleemivabade tervisepäästjatena.
Loomulikult, OSA vaktsiine on kasulikuks osutunud (tihtipeale vähem, kui vaktsiinide müügipropaganda väidab). Loomulikult, osadele mõjuvad vaktsiinid vähem kahjulikult. Nii et asi ei ole must-valge.
Aga tähtis on põhimõte: meile on aastaid vaktsiinide teemal valetatud. Propagandavalede asemele peab tulema aus analüüs. Milliste haiguste vastu ja miks on vaja vaktsineerida. Milline on tugevamõjuliste medikamentide manustamise reaalne kasu/kahju.
Ja lõpuks, me peaksime ausalt otsa vaatama “vaktsiinivastaste” või “antivaxxerite” õlgmehikesele, mida on massimeedias ehitatud.
Loomulikult, on inimesi, kes usuvad igasuguseid asju, kuna neil puudub arusaamine. Aga paljud vaktsiiniskeptikud on haritud ja arukad inimesed. Arukas inimene ei ole sõgedalt ja irratsionaalselt mingi üdini kasuliku asja vastu, nagu vaktsiinimüüjad meile maalida püüavad. Arukas inimene kaalub tõendeid ja tõstatab probleemi, kui mingi kampaania silmnähtavat kahju teeb.
Lõpuks ei ole mängus mitte see, kes sõnasõjas peale jääb, vaid laste ja täiskasvanute tervis ning elu. Kui lapsed peale teatud süste rängalt haigestuvad, invaliidiks jäävad või surevad, siis on kriitika vähim, mida me nende kaitseks teha saame. Kõige vähem on abi eitamisest, naeruvääristamisest või lausa mõnitamisest, mida meil paraku vaktsiinikahjustustega inimeste ja nende lähedaste suhtes esinenud on.
Me ei tohi sellist kurjust lubada. Meid on liiga vähe selleks, et farmaatsiafirmade kasumi nimel ohtlikke eksperimente heaks kiita.”
