Saarde tuulepargi mõjuhinnang piirkonna inimeste tervisele ei veena kedagi, sest kogu protseduur näib olevat tehtud eesmärgiga saada tuulearendajatele sobiv tulemus. Mõned kommentaarid lugude alt.
Robert Kiviselg: “Uskumatult palju valetatakse!” Pärnu Postimehes ja mujal meedias levitatakse valeinfot, et Terviseameti uuring tõestab Saarde tuulepargi ohutust. Et müra on normi piires.
Kuidas saab aga asutus, millel puudub valdkonnas nõutav pädevus, teha infraheli mõju kohta nii põhjapanevaid järeldusi? Terviseamet on ju ka ise väitnud, et neil puuduvad infraheli mõõtmiseks vajalikud volitused, kogemus ja akrediteering.
Küsimärgi all on ka mõõtmisel kasutatud mõõteseadmed ja nende taatlemine. Kilingi-Nõmmel toimunud rahvakohtumisel esitati küsimus, et kas vastab tõele, et seadme viimane taatlemine võis toimuda 2015. aastal ehk kümme aastat tagasi.
Uuringut tutvustanud spetsialist ei suutnud seda väidet ümber lükata ega esitada andmeid viimase taatlemise kohta. Lisaks tunnistas Terviseameti esindaja Kardi Juhkam nn salakoosolekul ka ise, et tegemist on indikatiivse uuringuga, mis pakub vaid hinnangulist või orienteeruvat infot. Sellele vaatamata on meedia esitanud uuringu tulemusi kui lõplikku tõendusmaterjali, väites kindlas kõneviisis, et “uuring tõestab – müra on normi piires”.
Mõõtmispunktis, kus müratasemed normi ületasid, suunati jõe süüks ning õues ja toas mõõtmise graafikud näitasid, et maja sein püüab kinni olulise osa infrahelist, mida füüsikaliselt juhtuda ei tohiks. Neid tulemusi püütakse keeruliste teisenduste abil serveerida kui normidele vastavaid, mis tekitab küsimusi metoodika läbipaistvuse osas.
Uuring viidi läbi vaid kahe ööpäeva jooksul keskmise tuulekiiruse tingimustes, mis ei arvesta tõsiasja, et ligikaudu pool aastat (180 päeva) on tuulekiirus keskmisest suurem, mis võib müranäitajaid oluliselt mõjutada.
Samuti ei kasutata või ei osata uuringus kasutada meetodeid, mis mõõdaksid akustilist energiat ning võtaksid arvesse tiiviku mastist möödumisel tekkivat impulsheli ja selle mustrit, mis on olulised komponendid tuulikumüra hindamisel. Kohalikud teadsid väita, et mõõtmispäevadel osa tuulikutest polnud töös.
Kujutage ette olukorda, kus enne väljalendu kontrollib teie lennuki elektrisüsteemi “spetsialist”, kellel puudub vastav elektriku litsents ja väljaõpe. Ta kasutab kümme aastat tagasi kalibreeritud mõõteseadmeid ning teeb pärast paaritunnist vaatlust järelduse, et elektrisüsteem on täiesti ohutu.
Ükski vastutustundlik inimene ei usaldaks sellist “uuringut” ega teeks selle põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi ka teiste lennukite kohta. Ometi just nii käitutakse tuuleturbiinide müra hindamisel.
Kogu tuuleenergeetika arendamise entusiasm näib toetuvat pigem riigi ja arendajate soovmõtlemisele, puudulikule analüüsile ning majanduslikele huvidele kui teaduslikule tõendusmaterjalile. Nii väidetakse, et sajameetriste tiibadega turbiin jääb nahkhiire lähenedes seisma või et turbiinide poolsele krundi küljele kuuskede istutamine päästab tuulikutega kaasnevatest probleemidest. Rääkimata üldse nende mõttekusest ja ühiskonnale seatavast koormast.
Selline lähenemine on tekitanud kodanikes usaldamatust nii ekspertide kui riigiinstitutsioonide vastu. Lisaks on toonud see kaasa inimeste raha, aja, närvide ja heaolu raiskamise. Riik, omavalitsused ja meedia peavad tunnistama olukorra tõsidust ja nõudma nn teaduspõhist lähenemist. Täna on kogu see valelik koorem visatud kodanike kaela – kellel on oma argielu kõrval pidevast võitlemisest juba villand. Kellel on tekkinud arusaam, et hea sõna enam ei aita.”
Uuringu koosolekul osalenu kommentaar “Terviseameti esindaja ei suvatsenud või julgenud esitlusele kohalegi tulla. Esitluse vahendajad ei teadnud sedagi, millist ajaskaalat mõõtmisel kasutati, kas minutit või sekundit või 10 minutit, graafikul märge puudus.
Esitluses oli mitmeid vasturääkivusi, kord väideti üht, siis vastupidist. Eriplaneeringud jõustunud, tuulikud töötavad, aga tuuliku sertifikaate ei ole arendajail siiani, väidavad, et ei ole neid näinud ja tuuliku tootjad ei tahtvat anda. Mõõtmised telliti sisuliselt enda palgal olevalt firmalt.
Madalsageduslikku infraheli alla 20 Hz ei mõõdetud, riigil pole akrediteeritud mõõtevahendeid. Filtreid kasutades mõõdeti vaid kitsast, kuuldavat helivahemikku, mida üksnes kuulmiskahjude tuvastamiseks kasutatakse, samas ei suudetud uuringus eristada taustamüra tuulikumürast. Mõõtmiseks kasutatava seadme kalibreerimisaasta oli 2015.
Ühesõnaga, sipelgat mõõdeti meetrites, sest mm mõttevahend lihtsalt puudus! Ootamatu teabena ilmnes, et TÜ-le on antud käsk 5 aasta jooksul uurida rahvatervist tuulikute mõjualas. Katselabor Eesti?”