“Ootan rasketel ja ebamugavatel teemadel ausat kahekõnet,” ütles president Karis oma pidupäevakõnes.
Kas ausat kahekõnet saab oodata see, kes teisitimõtlejat mingiks väljamõeldud foobiks ja tagurlaseks ja Kremli käsilaseks sõimama hakkab? Ausas kahekõnes peavad mõlemad pooled olema võrdselt ära kuulatud.
Kui EKRE ilmus poliitikasse, siis tekkis Toompeal nurisemine, et meie “poliitiline kultuur” on käest ära. Sest äkki tekkis erakond, kes ei ole nõus alluma liberaalsele diktatuurile.
Nüüd on asjad aina hullemaks läinud. Konservatiivid ei taha mitte alla anda. Ja liberastid ei taha mitte mõistusele tulla.
Poliitikud on läinud üliemotsionaalseks. Isiklikuks. Kohati lausa hüsteeriliseks. See võitlus on eksistentsiaalne ja tagasipööre pole vist enam võimalik. Sest meil on kaks vastandlikku, lausa vaenulikku gruppi poliitikuid. Nagu poleks üldse tegemist sama rahvusega, sama riigiga.
Üks võimupoliitik kuulutab mõistlikud, demokraatlikud konservatiivid ühe hüüatusega “riigivastasteks”, teised on juba ammu kleepinud neile külge kõikvõimalikke tobedaid silte. Harjumäe keeleliputajad karjuvad Eesti vabariigi sünnipäeva tähistavatele rahumeelsetele inimestele: fašistid, kaduge minema!
Kas maailm ongi muudetud hullumajaks?
Mingid kambad on enda meelest oma tööd väga hästi teinud, kõik nende osavasti konstrueeritud toiduahelad toimivad sujuvalt ja ülejäänud (tülikad) tegelased on ära tühistatud.
Rõivas hõikas välja, et Eesti on valmis, vajab vaid peenhäälestust.
Siis kuulutas reformierakond uhkelt, et “riik on korda tehtud”? Ja nüüd hõikas pääminister, et me pole rahvana kunagi nii jõukalt elanud.
Aga miskipärast suurem osa rahvast ei ole sellise riigiga rahul. Miks küll? Miks rahva rahulolematus aina suureneb?
Me oleme väljunud demokraatia raamidest, erinevad erakonnad ei tegutse mitte üheskoos Eesti hüvanguks, vaid võitlevad omavahel, ühed tahavad kaitsta veel allesjäänud Eestit, teised viivad hoogsalt ellu Eesti ärahävitamise, kõiges Brüsselile allutamise plaani.
Euroopa vajab ju kuulekat sõjamängupolügonide, väärismetallide kaevanduste, suure mõttetu raudtee ja rohepöörasuse abil rahakõrvalekantimise ja tuulikupõldude asumaad. Ja nüüd juba ka rahvusvahelist eriti raskete immigrant-kurjategijate eurovanglat.
Eesti sobib selleks ilmselt ideaalselt, sest meie valitsused ei hooli oma rahvast. Nemad juba ühtki jalatäit maad siin kaitsma ei hakka.
Kes seda ei näe, on tõepoolest kas väga pime või väga loll või väga heldesti kinni makstud.
Leppigem ometi sellega, et poliitikas tohib kasutada otseütlemisi, kui need on õigustatud. Unustage ära see väline võltsvagadus, see läbi hammaste surutud “tänan küsimuse eest”. Hei, valelik minister, miks sa tänad küsimuse eest, kui sa sellele küsimusele mitte kunagi ei vasta ja selle asemel küsija maani maha mõnitad?
Tuletagem meelde kunagist moeväljendit: kriitika peab olema konstruktiivne. Ülesehitav. Muidugi, täielikust rumalusest ei olegi ju võimalik midagi üles ehitada? Niisiis, ka poliitikute rumaluse (ja muude pahade omaduste, sealhulgas maksumaksja raha otsese raiskamise või kõrvaletoimetamise) paljastamine on konstruktiivne kriitika.
Piiriks peaks olema sündsustunne. See unustatud väärtus tuleb üles otsida ja puhtaks pesta. Alusetu sildistamine tuleb lõpetada, räägime inimeste käitumisest ja ühistest probleemidest. Kriitikat ei tohi ära keelata ega vaigistada. Kõike halba ja valet tuleb lõpmatuseni paljastada ja püüda igaveseks meie elust kõrvaldada!
Ropendamine ja põhjendamatu üksteise otsene sõimamine – ja loomulikult ka laimamine – tuleks muidugi meie kõigi kõnepruugist välja jätta! Kui me ikka tahame veel kultuurriik olla. Järjest rohkem tundub, et seda enam ei osatagi tahta, sest kultuur ei näi olevat liberaalne väärtus.
Vastupidi: kultuur – niipalju kui meil seda veel alles on – on suur segaja, tõsine takistus Eesti lõpliku hävitamise teel. Sest kultuur hakkab hävitajatele vastu.
Mõned eriti vihased liberaalid on hõiganud, et konservatiivid pidavat levitama eksistentsiaalset kurjust. Tõestage ometi, mida on konservatiivid meile kurja teinud? Äkki on kurjus hoopis konservatiivide halvustajate poolel?
Eksistentsiaalne kurjus on maailmas kahtlemata olemas ja paljud inimesed astuvad selle kurjuse teenistusse, sest see jagab heldesti ajutisi kassikullast seekleid. Arukas ühiskond peab üheskoos püüdma tõrjuda seda kurjust, mis inimesi oma huvides ära kasutada ja omavahel tülli ajada tahab.
Eksistentsiaalne kurjus on hävitav ja inimvaenulik, mitte alleshoidev, kaitsev, loov või ülesehitav. Ta hävitab ju lõpuks ka oma ustavad teenrid!
Liberaalid ei oska vist oma tundeid, tahtmisi ja käitumist analüüsida. Selleks on natuke rohkem tervet mõistust vaja.
Nad on nagu väikesed lapsed, nad ei oska anda endale ja oma tegevusele objektiivset hinnangut. Ei suuda ratsionaalselt põhjendada oma soove ja tahtmisi ja eelistusi. Nad vaatavad peeglisse vaid oma äraväänatud peegelpilti lõpmatuseni imetledes, mitte objektiivselt hinnates.
Konservatiiv on meil veel ainus, kes tahab kõik HEA alles hoida ja oma rahvusele ning igale inimesele vajalikku õhustikku ja kultuuripärandit kaitsta.
Miks see nii paljudele inimestele ei meeldi?
Malle Pärn