Praeguses läänemaailmas on vasakpoolsusel ja marksismist nakatunud liberalismil kahtlemata head positsioonid, sest neil on hea võitlustaktika, mille vastu konservatiivid üritavad ebaõnnestunult traditsioonilise demokraatiaga võidelda.
Vasakpoolsete edu tagab aktiivne ja agressiivne propaganda, nad ei karda konflikte, sest need toovad nende muidu tühise narratiivi teravalt esile. Marginaalsed vähemused, kes muidu silma ei paistaks, suruvad ülima sõjakusega oma seisukohad peale ja muudavad väikese mõjuga asjad teravalt päevakajalisteks.
Paljud arvavad, nagu oleks Lääs täis homoseksualismi, sooideoloogiat, woke-kultuuri ja muud taolist. Tegelikult ei ole, või vähemalt polnud. Homoagendat, kliimavõitlust ja muid “uusväärtusi” levitasid ja levitavad marginaalsed grupid – aga nad oskavad ennast hästi nähtavaks teha. Muidu on need grupid väikesed ja nende võitlus puudutab väga väikest ühiskonnaosa, aga agressiivsusega muudavad nad oma võitlused terve ühiskonna võitlusteks.
Hea näide on homoseksualism, keda on alati olnud 4-5% inimkonnast, kuid nende ideoloogiline agenda on nende mõju tõstnud piltlikult 95-96 protsendini. Nad tegid seda väga agressiivselt: esialgu esitlesid ennast tagakiusatutena, saavutasid “oma õiguste eest võitlemisega” selle, et neid märgati, aktsepteeriti ja hakati pidama normaalsuseks ning viimase sammuna kehtestasid enda agenda kogu lapsi sünnitava heteromaailma üle.
Kliimavõitlejaid on olnud väga väikeste rühmitustena, kuid pidevate agressiivsete aktsioonidega tippkohtumiste vastu, igapäevaelu takistamise, rünnetega kunstiteoste vastu, endi asfaldi külge kleepimisega jne, on nad ennast meedia piiramatul toel ülinähtavaks teinud. Extinction Rebellioni kliimaäärmuslased kannavad ka eriti silma paistvat viimsepäevariietust, mis torkab silma.
Radikaalfeministid, migranditervitajad, abordikultuslased, antifad ja paljud teised, kelle mõju ühiskonnas on olnud marginaalne, oskavad ennast hästi müüa ja selle tagajärjel kasvab ka nende liikmelisus. Ja kahtlemata on neil kõige selle juures vasakliberaalse globalistliku võimueliidi toetus.
Sellised äärmusrühmitused lihtsalt suruvad oma agenda ühiskonnale peale, isegi vägivallaga ja pole midagi, kui neid ka vägivaldseteks peetakse, nendega hakatakse arvestama, neid peetakse ohtlikeks, nende ideedega hakatakse arvestama, neid reklaamib ajakirjandus – ja nii muutuvad äärmusideed kogu ühiskonna mureks, pikapeale ka uusnormaalsuseks.
Eestiski võib praegu märgata, kuidas aborditeema on viidud tasemele, kus näib, nagu enamik naisi tahaksidki ainult aborte teha – tegelikult on enamikule neist see vägagi vastumeelt, aga üldfoon nagu räägiks abordikultusest. Noorte osas on meedia loonud fooni, nagu tahaks kõik noored kas sugu vahetada või samasoolisega “käia” – aga ka see ei ole õige, neid noori pole palju, kuigi see “trend” tänu aktiivsele propagandale kasvab.
Konservatiivid teevad siin suure vea, võttes kinni igast vasakäärmuslaste algatusest ning hakates neid materdama – nii võimendavad nad ise vasakpoolsete sõnumit, ja jäävad lõpuks kaotajaks. Vasakpoolsed kehtestavad ennast, konservatiivid tõmbuvad kaitselahingutesse. Tegelikult tuleks neil hinnata, kui ohtlikud on vasaklaste algatused – kui neil on riiklik tagapõhi algatada selleks seadusandlust, tuleb vastu hakata. Kui aga äärmuslaste ideed on toored, tasub neist mitte välja teha või siis neid naeruvääristada. Kui tormata vasakpoolsete uusi ideid kohe vastustama, tehakse nende heaks just ära propagandatöö, konservatiivid tutvustavad ise ühiskonnale vasakpoolsete jaburdusi ning aitavad need pilti tuua.
Konservatiivide esmatööks peaks olema oma narratiivi kehtestamine ja vasakpoolsete oma “tühistamine” pole vaja kaasa minna ühegi asjaga, mida nood ühiskonnale teemadeks suruvad. Vastu tuleb raudselt olla, kui on võimalus, et mingi lollus muudetakse seaduseks, muidu aga peavad ühiskondlikul maastikul silma paistma konservatiivsed, mitte vasakpoolsed narratiivid. Ärgem tehkem marksismi musta tööd ise ära.
Uued Uudised