Olen küps mees, kes nooruses põhjaliku kommunistliku ajupesu läbi teinud, kuid sellest vaeva ja raskustega siiski üle saanud. Jätkuvalt olen aga mures Eesti hea käekäigu pärast.
Olen kogu oma elu ühiskonnaelu jälginud, avaliku kirjasõna ridade vahelt oma tõde ja arusaamist otsinud. Nüüd lõpuks üle 70 aastasena arvan, et paljudes asjades selguseni jõudnud.
Mind on aidanud minu eriala – bioloogia. Üliõpilasena elasin suure põnevusega kaasa pärilikkuse materiaalse kandja molekulaarse struktuuri avastamisele, üleminekule “mitšuurinliku agrobioloogia” õppimiselt tänapäevasele geneetikale, mida minu varasem bioloogiaõpetaja oli “kodanlikuks idealistlikuks väärõpetuseks” vandunud. Mõelda vaid, konkreetne kristalliseeritav keemiline substants pärilikkuse kandjana oli neile idealism ja kõige materialistlikumaks tituleeritud marksistlik-leninlik ühiskonnaõpetus osutus tegelikkuses naiivseks idealistlikuks utoopiaks!
Masendatuna viimaste maailmasõdade veristest koledustest on meie õhtumaises kultuuris laia kõlapinna leidnud ja juriidilised formuleeringud saanud piirideta humanistlikud ideed universaalsetest inimõigustest, rahust rahvaste vahel, rassilisest ja rahvuslikust sallivusest. Kas ehk see ei ole viimati samasugune idealistlik utoopia, nagu kommunism sajand tagasi? Maailmas ei ole ju vähe ka selliseid kultuure, kus inimelu on hoopis vähem püha kui meie õhtumaises kultuuris.
Inimesed võivad mõtelda ja uskuda mida tahes, loodusel on omad seadused, mis meid läbi miljardite sündide ja surmade inimeseks on vorminud. Looduslik valik ei ole lakanud toimimast ka tänapäeva inimühiskonnas ja jätkab toimimist ka tuleviku (loodetavasti) sõdadeta ühiskonnas, millest me unistame. See jätkub nüüd ja edaspidi kultuuride tasemel. Ellu jäävad kultuurid, mis panustavad perekonnale ja lastele, austavad inimesele loodusega määratud soorolle, mis suudavad kaitsta oma tõepidamisi ja väärtusi ja samas kohaneda pidevalt muutuvatele oludele maailmas.
Bioloogiliselt ei ole eesti rahvast olemas. Meie teadlased on juba ammu ja korduvalt tõestanud, et oleme sügavalt segavereline rahvas. Me oleme kultuurinähtus siin Soome lahe lõunarannikul ja Läänemere idaranniku nurgas. Kas meie lapsed ka edaspidi eestlased on ja Eesti riigis saavad elada, see sõltub meist täna siin, meie õigetest otsustest, iga järgneva põlvkonna kultuuriloomingust omas ajas.
Kas anname oma riigi elujõulisena edasi oma lastele, see sõltub eelkõige haridusest, mis me neile anname, meie keelest, ajalootunnetusest. Sõltub sellest, millises kultuurikeskkonnas me nad üles kasvatame. Me ei tohiks mingil juhul lubada kultuurilist lõhenemist meie väikeses ühiskonnas. Peame endale aru andma, et nn. multikulti ei ole midagi muud, kui varjav sirm argessiivsemate kultuuride pealetungi ees meie ühiskonnale, mis varem või hiljem lõpeb eestluse ja meie iseseisva rahvusriigi hävinguga, Euroopa maastaabis aga islami kultuuri võiduga kogu mandril.
Ja ärgu keegi süüdistagu mind mingis rassismis. Probleem ei ole vanemate või uuemate migrantide nahavärvis, keeles ega kommetes. Küsimus on selles, millises kultuurikeskkonnas kasvatab Eesti riik üles nende lapsed ja kas me suudame nad integreerida oma eesti kultuuriruumi? Riigi hariduspoliitika on meie rahvuse eksistentsi suhtes liiga tähtis selleks, et lasta sellel kulgeda kuidagi isevoolu teed ja hajutada vastutust küll kohaliku võimu, küll erarahastajate vahel. Kes veel, kui mitte rahvuskonservatiivid ei võta seda oma riikliku poliitika nurgakiviks?
Robert Matt