PhD, pedagoog-metoodik Peep Leppik kirjutab sellest, kuidas haridussüsteemist on kadunud teaduslik lähenemine ja igaüks teeb seal oma äranägemist mööda.
„Nad on endale ise oma Pisuhänna teinud, ütleb klassik. Samas olukorras on meie tänane kool ja kogu kasvatus-õpetamine.
Seoses muutustega ühiskonnas on ilmunud välja „haridusfilosoofid“, jagamas üha uusi soovitusi õpetamise kohta. Olemata enamasti ise aastatki (kümnest rääkimata) koolis õpetanud, kuid „teavad sellest kõik“.
Haridusfilosoofe oli vaja sadakond aastat tagasi; täna aga õpetajaid, kes tunnevad arengupsühholoogiat, omandamispsühholoogiat pedagoogika ja eriti didaktikaga. Nii saaks iga õpetaja eneseanalüüsi kaudu töötada välja talle, vanusastmele, tema ainele ja õpilastele kõige sobivama töö metoodika ja õpetamisvõtted. Kool vajab haritud õpetajat!
Kiidan taaskord (!) Linnar Priimäe mõtet, et meil tuleks lõpetada inglise keele õpetamine, sest selle kaudu levib ilmas kultuuritus. Omalt poolt – nii levivad igasugu lollused (just praegu) ka seoses arendamise-õpetamise ja kasvatamisega.
Ei maksa arvata, et see kõik on vaid viimase paari aastakümne probleem. Juba 40 aastat tagasi tõstsin õpetamisprobleeme üles, sest olid lõppemas kognitiivse psühholoogia alusuuringud omandamise kohta. Eestisse nad ei jõudnudki, sest 1980-ndate lõpus muutusid kooliprobleemid eelkõige ideoloogilisteks.
Kõik pidi olema teisiti kui nõukogude ajal. Pedagoogika ajaloo alahindamise tõttu arvasime ekslikult, et on/oli nn nõukogude pedagoogika. Seda ei olnud, kui jätta välja ideoloogia-šovinism osa õppeainete sisus. Oli 19. sajandi Saksast pärit nn herbartlik didaktika ja üsna looduspärane kasvatussüsteem. Minister Eiseni ajal levisid (algklassides eriti) käisilikud (reformpedagoogilised) põhimõtted.
Seegi ei sobinud enam! Uued „põhimõtted“ (mida nimetati innovaatilisteks) leiti anglosaksi maailma ammu lõhenenud koolisüsteemist, kus nn avalik kool pole juba pikemat aega tõsiseks kasvatuse ja õppimise (resp omandamise) kohaks. Seal on selleks kallid erakoolid. Võlusõnaks sai “demokraatia“, mõiste ju täiskasvanute maailmast, – laps ise otsustab, mida-kuidas koolis teha (õpetaja on talle vaid toeks!). Ka nn kaasava hariduse on need „filosoofid“ välja mõelnud.
Et laps oleks kogu aeg õnnelik, ei tohi teda sundida vahetunnis jalutama või tööd tegema, hinnete panekust ja kodutöödest rääkimata, eksamidki teevad ju stressi. Selle taga oli teadmatus, et koolis oli see pea 100 aasta eest läbi kukkunud ja vastuolus ka teadusega – kaob õpetus-kasvatus ise! Nii talumegi jõhkardeid – meenutage, mida eile ekraanilt kõigile näkku paisati (pole üldse üksikjuhtum).
Tulles hetke kooli, siis nn e-õpet saaks mõnd aega teha vaid vanemas astmes, keskastmes tuleks praegu eelnevat materjali põhjalikult korrata-kinnistada (harjutused-ülesanded) ja algklassid saata kooli (Soomes see veel nii ongi).
Meil valitsebki tänases koolis eklektika (segapuder), kus iga inimene võib välja pakkuda oma uudsed võtted; eriti moodne on, kui need haagitakse tehnoloogia või lausa digiseadmetega.
Samas pole IT-mehed ise avanud ühtki (!) raamatut arengupsühholoogia-didaktika kohta. Ja tulemusi me teaduslike meetoditega mõistagi mõõta ei taha (üldise languse taustal maailmas on PISA sellest kaugel).
Lähenemine tööle koolis on induktiivne – hetke juhtumi põhine. Sest – igaühel on ju oma Pisuhänd. Aga ametnike armeele meeldib niisugune olukord väga, sest nii kaob ju vastutus (rahvakeeles – sogases vees on hea kalu püüda!).”