Kreml teatas, et kui Euroopa Liidu riigid lasevad Ukraina droonirünnakuteks kasutada oma õhuruumi, tulevad vastumeetmed. „Moskva võtab tarvitusele meetmed, kui Euroopa Liidu riigid lubavad tõesti kasutada oma õhuruumi droonirünnakuteks Venemaa vastu, teatas täna Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov.
Peskov ütles ka, et Venemaal võetakse tarvitusele kõik meetmed kriitilise tähtsusega taristu, sealhulgas Ust-Luga sadama kaitseks.
„Täiesti ootuspärane sõnum Venemaa poolt,“ kommenteeris uudist Varro Vooglaid. „Kõike muud kui üllatav. Kusjuures siin tekiks väga tõsine küsimus, kas üleüldse oleks tegu NATO lepingu artikkel 5 järgse olukorraga, kui Venemaa mitte ei ründaks Eestit, vaid teostaks enesekaitset, asudes teda ründavaid droone Eesti õhuruumis alla tooma ja muid vastumeetmeid rakendama. Kardetavasti ei oleks. Sest kui me ise võimaldame Venemaa ründamist oma territooriumi kaudu, siis ei saa ju öelda, et Venemaa astus meie vastu sõtta — sõtta astusime siis ikka meie ise. Miks peaks aga NATO riigid meid kaitsma, kui oleme otsustanud ise sõtta astuda? Ei peagi. Ja ei kaitsegi. Nii et see mäng, mida me kaasa mängime, asetab meid väga täbarasse, äärmiselt süngesse olukorda. Imestada pole aga millegi üle, sest ellu viiakse agendat, mis polegi mõeldud teenima meie rahva riigi parimaid huve. Varem või hiljem lõppeb see väga kurvalt.“
Balti riikide ja Soome õhuruumi eksinud Ukraina droonid ongi tõstatanud laiema küsimuse, kas NATO peaks reageerima artikkel 4 konsultatsioonide või koguni artikkel 5 kollektiivkaitse mehhanismiga, nagu on viidanud ka EKRE aseesinmees Mart Helme, sest Poola samas olukorras konsultatsioone taotles.
Tegemist on ebamugava olukorraga, sest kursilt kõrvale kaldunud Ukraina droone ei käsitelta rünnakuna NATO riigi vastu.
NATO artikkel 4
Lepinguosalised konsulteerivad omavahel alati, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.
NATO artikkel 4 näol on tegemist konsultatsioonimehhanismiga. Sisuliselt tähendab see seda, et kui mõnel liikmesriigil on tõsine julgeolekumure, siis kutsutakse ülejäänud allianss laua taha ja arutatakse ühiselt, mida edasi teha. NATO enda sõnastuses saavad liikmesriigid selle artikli alusel nõuda konsultatsioone, kui nende või mõne liitlase territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek on ohus. See ei tähenda veel sõda ega automaatset sõjalist vastulööki, vaid poliitilist ja sõjalist koordineerimist, ühise ohuhinnangu koostamist ning vajaduse korral kaitsemeetmete tugevdamist. NATO otsused tehakse konsensusega ning artikkel 4 võib viia ka täiesti praktiliste kaitsemeetmeteni.
NATO artikkel 5
Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.
Igast sellisest relvastatud rünnakust ning selle vastu kasutatud abinõust teatatakse viivitamatult Julgeolekunõukogule. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui Julgeolekunõukogu on rakendanud vajalikud abinõud, et taastada ja säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.
NATO artikkel 5 on kollektiivkaitse klausel. Tegemist on eelmisest märksa tõsisema vahendiga – sisuliselt tähendab see seda, et relvastatud rünnakut ühe liikmesriigi vastu käsitatakse rünnakuna terve alliansi vastu. Samas ei toimi see automaatse häirenupuna. Iga juhtumi puhul tuleb esmalt uurida, kas tegu on üldse tahtliku rünnakuga. Lisaks peab rünnaku all olev liitlane abi küsima või sellega nõustuma. NATO sekkumine ei pea tingimata tähendama relvajõudude kasutamist – iga liitlane võtab kasutusele sellise meetme, mida ta peab vajalikuks, et taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Lepingu tekstis on see sõnastatud kohustusena osutada viivitamata abi.