Kui praeguses olukorras palutakse inimestel püsida kodus, vältida rahvarohkeid kohti, tegeleda kaugtöö või kaugõppega, siis see on hea hetk jutustada lugusid oma lähedastega, rääkida ja kasutada seda aega targalt.
Mõnes mõttes ongi see pandeemiast tingitud sunduslik üleilmne aja mahavõtt kasulikki. Inimesed saavad oma kiirustavat ja tarbivat elumentaliteedi üle mõelda ja mõndagi ümber hinnata. Muutuvad sõbralikumaks, teineteist toetavamaks.
Neid rõduklippe vaadates lubatagu meenutada itaalia renessansiaja suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313-1375) teose “Dekameroni“. Ajalugu kordub: 1348. aastal, suure katkuepideemia ajal on ühte Firenze lähedasse villasse varjunud rühm inimesi – seitse neidu ja kolm noormeest, kes hakkasid ajatäiteks ning ohutunde peletamiseks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõudis neist igaüks rääkida kümme lugu. Ühed ülistasid maiseid rõõme ja lõbusid, teised hoiatasid abielukaride eest, kolmandad pilkasid kloostriasketismi ning jumalasulaste silmakirjalikkust ja liiderlikkust.
Eesti rahvas mäletab ühtehoidmist viimatise laulva revolutsiooni päevilt. Mitmes riigis – Itaalias, Hispaanias – näeme nüüd, kuidas karantiinis istuvad inimesed mängivad rõdudel pilli, laulavad, tantsivad. Lehvivad rahvuslipud. See kõik on meile tuttav kolmekümne aasta tagant.
Lisaks veel see, et viimsel piiril toiminud planeet Maa vajas restarti, seegi on märk, et näiteks Hiina tööstuslinnade kohal nähti üle hulga aja sinist taevast.
Meil on õnn või õnnetus elada ajal, kus maailm on alustanud taandarengut, tsivilisatsioon on ületanud oma kulminatsiooni. Aga me peame kohanema ja võtma sellest parima.
Samas on selge, et niipea, kui kriis taandub, muutub kõik mõne aja möödudes endiseks. Kiirustame, tarbime ja riidleme edasi.