Väidetavalt lehvis vikerkaarelipp USA saatkonnal Kabulis kuni viimse hetkeni ehk ajani, mil Taliban pealinn hõivas. Nüüd on naised selles riigis äärmiselt alandatud seisundis ja õigustatult küsitakse: kui palju aitasid Afganistani kaotamisele kaasa sinna eksporditud “liberaalsed väärtused”?
On teada, et kuhu iganes lääneriigid sisse ka ei läheks, on üks esmane nõue homoseaduste kehtestamine. Sageli seotakse see ka sõjalise abiga, nagu oli Nigeeria puhul võitluses islamistliku Boko Haramiga ning ka Ukrainas on riik homod ja rohepöörde omaks võtnud, et sõjalist abi saada.
Kahjuks on Venemaal sõjas Ukrainaga päris tugev tagala, eriti Aasias ja Aafrikas. India ja Hiina ostavad Vene energiakandjaid ning nende kohta võib öelda, et kui nad polegi otseselt Ukraina vastu, siis nad pole ka Venemaa vastu. Need maailma riigid, kes seisavad sõjast kõrval, lõikavad vastasseisust pigem kasu, kaotab sellest vaid Ukraina vabadusvõitlus.
Viimasel kümnendil on suurenenud Venemaa mõju Aafrikas, eriti riikides, kus võimule on tulnud sõjaväelased. Näiteks Mali pealinnas Bamakos ja Niigeri pealinnas Niameys kanti Prantsuse-vastastel miitingutel Vene lippe. Mustale mandrile sotsialismi viinud NSV Liidu õigusjärglast Venemaad Aafrikas austatakse ja üha rohkem. (Pildil hoiavad Niigeri naised Vene lippu.)
Seega on maailm hetkel olukorras, kus suur osa riikidest ei toeta Lääne ja Ukraina võitlust Venemaa vastu, vaid on kas neutraalsed või otseselt Vene-sõbralikud, see aga takistab Kremli agressioonile piiripanemist.
Siit aga tekibki küsimus: kui suur roll on nn “läänelikel väärtuste” ehk agressiivsel homoagendal ja sooideoloogial selles, et kolmandates maades on lääneliku demokraatia maine sedavõrd madal? Aafrika, Araabia ning Lõuna- ja Ida-Aasia riikide puhul on tegu tugevalt traditsiooniliste ühiskondadega, kes väga tõenäoliselt ei soovi mingisuguseid “liberaalseid uusväärtusi” oma ühiskonda lammutama.
Ainult neomarksismist nakatunud liberaalses Läänes (mis maailma mastaabis on väike ruum) arvatakse, et homoabielud on midagi väga progressiivset; islam, budism, hinduism ja teised tugevad religioossed ühiskonnad seda ei aktsepteeri. Ometigi seovad Lääne globalistid igasuguse abi arengumaadele kohe “uusväärtustega”. Mõnes kohas kuuletutakse, et raha saada, teisal aga keeratakse Läänest eemale, nagu praegu toimub kunagi Prantsusmaa koloniaalvalduseks ja hiljem mõjualaks olnud Lääne-Aafrikas.
Praegu oleks vaja võimalikult suurt osa maailmast koondada Ukraina vabadusvõitluse taha, kuid paljud jäävad sellest ilmselt kõrvale seetõttu, et näevad konfliktis sõda Ida ja Lääne kultuuriruumi vahel – ja Lääs ei meeldi neile, sest see veab kohale ainult värki, mida inimkond on läbi ajaloo põlastanud, kuid mis nüüd on Läänes normaalsuseks tõstetud.
Mida rohkem liberaalne Lääs maailmas oma homolippe lehvitab ja neid teistele kätte surub, seda enam eemalduvad kolmandad riigid läänelikust demokraatiast – ja sealhulgas ka tõelisest liberaalsest demokraatiast, kus inimõigusteks on õigus elule, peavarjule, toidule, arstiabile, haridusele ja turvalisusele, kuid mitte pahedele, kapriisidele ja nõrkustele, mis on Läänes inimõigusteks tõstetud. Võib julgelt öelda, et kus Lääs homolipu tõstab, seal ta kaotab. Ilmselt kannatab selle all ka Ukraina vabadusvõitlus.
Teine nähtus, mis võib liberaalselt Läänelt veel toetust ära korjata, on hüsteeriline kliimavõitlus. Kui abi vaestele riikidele seotakse taas kohustusliku kliimahüsteeritsemisega, siis pöörduvad Läänest eemale jällegi näiteks Aafrika maad, kes vajaksid odavat (fossiilkütustel põhinevat) elektrit, mitte elektriautosid Sahara kõrbesse (kui Lääs diiselmasinaid enam ei tooda, ostetakse need mujalt).
Venemaa eelis Lääne ees on see, et kui Kreml pakub Malile sõjalist abi, siis ei nõua ta vastutasuks sooneutraalsust, homoseadust ja rohepööret. Pole raske mõistatada, kelle poole Must Aafrika siis hoiab.
Uued Uudised