Uute Uudiste kaasautor Priit Tali nendib, et kui kõik kultuurid segatakse kompotiks, siis ei saa komponentidest eraldi enam rääkida.
„Mulle multikultuursus meeldib. Erinevate ajalootaustade, erinevate keelte, erinevate kommete, erinevate rassitunnuste, erinevate religioonide, erinevate temperamentide avar mitmekesisus on igavesti kihvt! See võib olla rikastav, see võib olla hariv ja arendav, kuid ennekõike on see kuradima huvitav ja põnev.
Ma ei ole väga palju reisinud. Kuid needki vähesed käigud Venemaale, Hiina, Soome, Gruusiasse või mujale on olnud nauditavad just tänu harjumuspärasest kohati äärmiselt erinevate kultuuri- ja rahvusilmingute kogemisele.
Miks meid tahetakse sellest ilma jätta?
Maailm on ja saab olla multikultuurne ju ainult siis, kui üksikud riigid või regioonid on monokultuursed.
Kui Eestis on võrdväärselt esindatud kõik keeled, kõik usundid, kõik rassid, kõik rahvuskultuurid ning ka Filipiinidel on võrdväärselt esindatud kõik keeled, kõik usundid, kõik rassid, kõik rahvuskultuurid – milline võiks või saaks siis olla minu huvi Filipiinidele reisida või filipiinlase huvi tulla Maarjamaad vaatama?
Multikultuurne maailm on vahva, ligitõmbav, edasiviiv, jätkusuutlik ja vastastiku arendav. See kõik lakkab olemast, kui multikultuurseks muutub (tehakse) iga riik, iga piirkond, iga linn ja küla.
Mis tahtmist oleks meiegi pealinlastel sõita suvel Peipsi äärde, kui pooled sealsed kalasuitsetajad lööks oma ahjud püsti Stroomi rannas ja Nõmmele küntaks sisse sibulapõllud?
Mistahes piirkonna mistahes eripära on põnev ja uudistamist vääriv, kuid samas omainimestele tavaline ja igapäevane. Kui tarnime IGAST piirkonnast tükikese IGAST eripärast IGASSE muusse piirkonda, siis ei ole enam mitte miski mitte kusagil eriline. Kõik on kõikjal kõigile ligidal ja kättesaadav – kas see oleks tore? Kas oskaksime sellest rõõmu tunda? Kas SUUDAKSIME seda nautida?
Mäletan lapsepõlvest, kuidas nägin Tallinna tänaval esmakordselt elusat neegrit. See oli kodus kõneaineks terve nädala. Isa rääkis erinevatest rassidest, tõin raamatukogust mingi reisiteemalise raamatu kihvtide fotodega jms. See oli tohutult põnev! Ja ma ei mäleta selle olukorraga seoses vähimatki halvustust või pisematki rassismiilmingut. Sõna „rassism“ oli justkui tundmatu. Lihtsalt niivõrd lahe oli kogeda midagi täiesti uut, võõrast ja erilist.
Aasta eest käisin esmakordselt Londonis. Olin sellest unistanud praktiliselt terve elu. Aga … ma ei näinud INGLISE linna, ei näinud SUURBRITANNIA pealinna. Kümnetest inimestest, kellega suhtlesin – kauplustes, kohvikutes, taksos, bussis, metroos, lennukis jne – rääkisid peaaegu kõik viletsamat inglise keelt, kui ma ise. Tänavatel oli võrdselt blonde, brünette, valgeid, tõmmusid, asiaate, neegreid, hindusid jne. Kultuurilises mõttes oli Londoni City TÄPSELT võrdne Hong Kongi lennujaamaga. Ja peaaegu Tallinna lennujaamaga.
Kas selline saabki olema tulevik? Soovid kogeda võõraid kultuure – lähed korraks lennujaama. Või ei ole varsti sedagi vaja, piisab lihtsalt oma koduuksest välja astumisest?
Muutes vägisi multikultuurseks Stockholmi, Praha, Tallinna ja kõik teised kohad, kaotame multikultuursuse MAAILMAST. Kuidas ja kellele see hea on?
Aga just see praegu toimub – multikultuursuse propageerimise loosungite alla lüüakse kultuurid kokku, hekseldatakse läbi, segatakse, liimitakse, lõimitakse ja … kas sellel kompotil, mis saadakse, on enam üldse midagi pistmist kultuuri(de)ga?“