Justiits – ja digiminister Liisa Pakosta juhtis läbirääkimisi ja surus läbi Eesti-Rootsi vanglarendilepingu. Lugesin lepingut eelmisel ja käesoleval aastal mitmeid kordi – kõik kulud katab Rootsi! Eesti riik ja inimesed ei pea mitte millegi pärast muretsema, hoopis töökohti ja Lõuna- Eesti turvalisuse saame.
Rootsi maksab iga Eestisse paigutatud kinnipeetava eest kokkulepitud tasu (varem on avalikult nimetatud umbes 8500 eurot kuus kinnipeetava kohta). See kokkulepitud tasu hõlmab kõik reaalsed ülalpidamis- ja teenusekulud. Eesti maksumaksjale justkui tagati, et lisakoormust ei teki ja projekt peaks Eestile tervikuna olema rahaliselt kasulik. Vangistusseaduse kohaselt kantakse vangi ülalpidamiskuludesse ka tema kulutused tervisele, esmane tervishoid. Kõik Rootsi riigi poolt!
Ja mida me nüüd loeme?! Valitsus otsustas eraldada justiits- ja digiministeeriumile, sotsiaalministeeriumile ning siseministeeriumile välisvangide vastuvõtmise ettevalmistamiseks ja esmaste kulude katmiseks kokku kuus miljonit eurot meie riigi raha!
Taotluse järgi kasutavad tervisekassa 249 200 eurot meditsiini- ja hambaraviseadmete ostmiseks ning 24 809 eurot B- ja C-hepatiidi ravimiteks.
Pakosta, miks te valetate? Kogu raha pidi tulema ju Rootsilt! Kui te valetate juba ühes nii olulises punktis, kas siis valetate ka ülejäänud lepingu osas? Näiteks valetate meile, et Rootsi vang saadetakse enne vabanemist tagasi. Aga kui ei saadeta? Ma võin ju uskuda ka seda valet? Äkki vabanevad Tartusse, kuna nad väga soovivad seda ja nende suur hõimkond on vangla värava taga nutmas?
Samuti jäi eelmisel aastal meediast mulje, et läbirääkimised alles käivad, tegelikult käis remondimeeskond Tartu vanglat väliskülaliste auks siis juba üles vuntsimas, kasutades spetsiaalseid tööriistu ja värvikaarte. Kõik oli ette planeeritud.
Pakosta, palun tunnistage, mis kasu Eesti riik tegelikult Rootsi lepingust saab ning millised saavad olema Eesti pikemaajalised kulutused Tartu vanglale.
Rita Aavik, EKRE Lääne- Tallinna Ringkonna juhatuse liige