Euroopa Liidu ametlik retoorika on pikalt olnud ühemõtteline: me seisame Ukraina taga, me kaitseme demokraatiat ja me kurname sanktsioonidega välja Venemaa sõjamasina. See on ilus jutt, mida Brüsseli säravates saalides lipsustatud poliitikud armastavad korrata. Kuid reaalsus, mis vaatab vastu värsketest statistikanumbritest, on kõike muud kui ilus. See on silmakirjalik ja õõvastav.
Financial Timesi ja analüütikafirma Kepler värsked andmed paljastavad tõe, mida Euroopa pealinnades tahetakse kalevi alla lükata: 2026. aasta esimesel poolel importis Euroopa Liit Venemaa Jamali tehasest rekordilised 9,89 miljonit tonni veeldatud maagaasi (LNG). See ei ole lihtsalt väike kõikumine – see on tervelt 18 protsenti rohkem kui aasta varem. Euroopa ostis ära peaaegu kogu tehase toodangu.
Sõnad ja teod: miljarditega voolav silmakirjalikkus
Kuni Euroopa Komisjon koostab üha uusi sanktsioonipakette ja räägib solidaarsusest, voolas ainuüksi poole aastaga valitsusvälise organisatsiooni Urgewald hinnangul Kremli kassasse kuni kuus miljardit eurot. Kuus miljardit eurot Euroopa maksumaksja raha otse riigile, mis samal ajal hoogustas rünnakuid Ukraina tsiviilobjektide, haiglate ja energiataristu vastu.
See on pretsedenditu moraalne skisofreenia. Ühe käega saadab Euroopa Ukrainale humanitaarabi ja õhutõrjesüsteeme, et kaitsta elusid Vene rakettide eest. Teise käega aga kirjutab Prantsusmaa, Belgia ja Hispaania kaudu alla tšekkidele, mis neid samu rakette ja rünnakuid finantseerivad. Suurimad patused – Prantsusmaa (3,6 mln tonni), Belgia (2,9 mln tonni) ja Hispaania (2,7 mln tonni) – käituvad nii, nagu vereraha lõhn kaoks, kui gaas vedelal kujul tankerisse pumbatakse.
Süsteemne lollitamine juriidiliste aukudega
Kõige absurdsem on asjaolu, et see rekordiline import on juriidiliselt “põhjendatud”. Meile öeldakse, et lühiajalised lepingud on keelatud, aga pikaajalised lepingud kehtivad kuni 2027. aastani. See bürokraatlik ettekääne on sülitamine igasugusele moraalile. Kui Euroopa tahaks Venemaa finantseerimise lõpetada, tehtaks seda kohe. Kuid näib, et mugavus ja odavam gaas kaaluvad üles inimelud ja põhimõtted.
Veelgi enam – Jamali LNG eksport sõltub otseselt Euroopa logistikast, sadamatest, kindlustusest ja spetsiaalsest tankerlaevastikust. Euroopa võimaldab seda äri teadlikult. Kui Aasia ettevõtted tõmbuvad hirmust sanktsioonide ees tagasi (Aasia suunaline maht vähenes 74 protsenti), siis Euroopa astub julgelt sammu ette ja ostab Venemaa gaasituru tühjaks. See näitab, et Euroopa Liit pole mitte sanktsioonide eestvedaja, vaid Venemaa gaasi viimane ja suurim päästerõngas.
Usalduskriis ja Brexiti õppetunnid
Selline käitumine süvendab kodanike seas viha ja pettumust. See tõestab skeptikutele, et Euroopa Liit näitab rahvale ühte nägu, kuid kardinate taga ajab hoopis teist, küünilist asja.
Just sellised topeltstandardid, kus Brüsseli eliidi reeglid kehtivad tavalisele inimesele, kuid suurkorporatsioonid ja riigid saavad moraalitult kasumit lõigata, õõnestavad usaldust kogu liidu vastu. See on täpselt see sama bürokraatlik kahepalgelisus, mis viis omal ajal Ühendkuningriigi Brexitini.
Rainis Lipstok