Eesti peavoolumeedia on poliitiliselt ja ideoloogiliselt kallutatud, seetõttu tõsist infot ei pruugi sealt alati leida, küll aga võib midagi välja lugeda sellest, mis kirjutamata jäetakse.
Pühapäeval toimusid Ungaris parlamendivalimised, mille võitis Viktor Orban ja tema partei Fidesz. Enne valimisi kirjutati palju sellest, kuidas Ungari Ukrainat ei toeta ja on seega Putini poolt, märkimata seda, et neil kahel maal on ammune tüli Taga-Karpaatia ja sealsete ungarlaste pärast, mis ei teegi neid erilisteks sõpradeks, aga see selleks.
Ungari valimiste tulemust võis ette näha sellest, et Lääne ja ka Eesti peavoolumeedia ei kirjutanud opositsiooni võimalikust võidust. Kirjutati küll sellest, et tulemused on ettearvamatud, mingil ajal edastati lävepakuküsitlust seisuga 45:39 Orbani kasuks, tuletati meelde praeguse valitsuse “Kremli-meelsust”, mis seisnes Vene gaasi ostmises, kuid opositsiooni võitu ei ennustatud kordagi. Pigem tuli Ungari valimiste kohta hämmastavalt vähe eelnevat infot.
Just selles peitubki võimalus valimistulemust ennustada – kui opositsioonil olnuks vähegi lootust Orban võimult kukutada, siis olnuks peavoolumeedia juba nädalaid täis lugusid sellest, kuidas liberaalid lõpetavad kohe-kohe Fideszi ajastu. Kuna Orban aga on oma rahva seas populaarne ja lootust polnud, eelistati vaikida või piirduti mõne poliitiliselt kallutatud looga “putinlikust” Ungarist.
Sama tendentsi on näha ka teiste riikide ja sündmuste kajastamise puhul. Piisab sellest, kui mõni USA teisejärguline poliitik lubab Trumpi “paljastada”, tehakse teemast kohe esiküljelugu. Presidendi poja Hunter Bideni sülearvutiga seonduv, mis lööb USA-s endiselt laineid, aga vaikitakse meedia poolt maha, sest see rikub USA presidendi mainet.
Maailmas palju sündmusi, mida liberaalne meedia ei kajasta, sest need ei mahu võimunarratiivi. Seda enam tuleb lugeda ridade vahelt.
UU