Kui inimesed loevad hirmsaid uudiseid välismaalt, siis arvavad nad ennastlohutavalt, et see juhtub kusagil “seal”, meiega ei saa midagi sellist juhtuda. Kui aga ollakse liigmuretu, siis see juhtub ka siin. Alati.
Reformierakonna valitsus kehtestas meeletu maksutõstmise. Mitmes Euroopa riigis on poliitanalüütikud juba imestanud, et miks küll eestlased sellise röövimise peale veel tänavatel pole – prantslased peavad tänavatel lausa sotsiaalset kodusõda, nagu tegid “kollased vestid”. Eestlased istuvad kodus ja toksivad Facebooki nördimusavaldusi.
Kõigil on värskelt silme ees stalinismi reinkarnatsioon, kus taasiseseisvumisajaloos silma paistnud Rein Veidemann “tühistati”, nagu kunagi tehti “kodanlike natsionalistidega”. Ühiskonna massides on vaikus, ilmselt mõeldakse nii, nagu bolševiku partei suurpuhastuse aegadel: ju ta süüdi oli… Jah, oli, ta kasutas SÕNAVABADUST! Inimesed aga ei kasuta enam protestivabadust ja on varsti Gulagi poole teel.
Kõik eestlased nägid pealt, kuidas pilastati ära mehest, naisest ja lastest koosnev perekond ja nüüd laiavad homod üle kogu avaliku ruumi, riik teeb nende jaoks isegi kaitseprogrammi. Rahvas: nojah, homod on ka inimesed ja mis võib meil teiste armastuse vastu olla… kuni elupuu koosnebki vaid kuivanud okstest.
Kapo hoiatas hiljuti aastaraamatus, et moslemikogukond kasvas kümne aastaga 1500-lt kümnele tuhandele. Nüüdseks on neid ilmselt juba 15 000. Eesti rahvas on ikka vait, ta räägib tulnukatega üha sagedamini vene keeles, see ju rahvustevahelise suhtluse keel nõukogude ajast… Aga islamiterrorism pole meil enam küsimusega “kas”, vaid “millal”.
Ilmselt juhtus kõik see 1970.-1980. aastatel ka Rootsis, “svenssonid” arvasid ilmselt ka, et midagi ei juhtu, aga nüüd ollakse Euroopa kõige kriminaalsem riik, kus võõrkurjategijad õiendavad granaatide ja püssidega otse tänavatel arveid, kaubikud sõidavad kõnniteedel, sõjaväelased kannavad rinnas homolippu ja käivad geiparaadidel, mehed, kelle kauged esivanemad olid surmavad viikingisõdalased, on nüüd feminismist murtud eided, sõnavabadus on vanemate inimeste meenutus omaette olles, jne.
Eesti liigub raudselt ja järjekindlalt sama teed. Meil on valitsus, kes sõidab kõigest ja kõigist teerulliga üle. Meil on perverssused riiklik poliitika. Meie riik laguneb meie silme all. Rahvas aga meenutab lambakarja, keda hundikari üha harvendab, aga kes jookseb vaid kümme sammu kaugemale ja vahib, et mis juhtus.
Oma tulevikku ei looda ise tapalavale ronides. Halvad asjad aga juhtuvad siis, kui head inimesed vait on.
Uued Uudised