Eesti kultuurielu ümber toimuv kisa ja kära on juba ammu omandanud omaette žanri tunnused. Seda võiks toetada vastav Kultuurkapitali ekspertgrupp, kes hindaks, kellel on õigus kõige valjemalt karjuda ja kelle süüdistused tagavad kõige rohkem meediakajastust. “Rahvusooper Estonia” ümber puhkenud vaidlus on selle žanri uus kärarikas peatükk.
Maestro Ivari Ilja väärib tunnustust, tema haldusalas on säilinud käsitööoskus. Kriitikud arvavad teisiti, aga võrdleme ooperit kujutava kunsti nurjumistega ja pilt on selge. EMTA rektori ja Rahvusooperi nõukogu liikmena kirjutas ta asjaliku, faktidele toetuva teksti, mis tuletab meelde pikaajalist rahastuse mahajäämust ja kaitseb ooperit liigse mustamise eest. Ilja pikk kogemus ja ausus väärivad austust.
Raha? Kas ERRil on küllalt raha? Ei, ka kümnetest miljonitest ei piisa, raha pole kellelgi kunagi piisavalt. Samas ei tohi sendiveeretamine varjutada põhiprobleemi, mis jääb aruteludes sageli tagaplaanile: rahvuslikud prioriteedid.
Kuigi ooper on visuaalsest kunstist või kirjandusest vähem otseselt ideoloogiline, ei ole Rahvusooper Estonia praegu Eesti kultuuri teenistuses. See on muutunud globaalse ooperimaailma Eesti filiaaliks, kus rahvuslik identiteet, eesti heliloojad, lavastajad ja kodumaisele publikule suunatud teosed on teisejärgulised.
Globalism ei ole parem kui feminism ega kliimakultus. Põhiseaduse seisukohalt on see isegi ohtlikum. Eesti feminism on utoopiline konstruktsioon, kuid Eesti globalism on täielikult võimatu ja absurdne. Väikesel rahvusriigil ei ole mõtet üleval pidada suurte ooperimajade odavat koopiat, eriti kui see toimub oma keele, pärandi ja publiku arvelt pelgalt ooperituristide lõbuks. Keegi võiks sellest kunagi ka avalikult rääkida.
Rahvusooper peab olema eelkõige eesti rahvusooper. Selleks on vaja selget kultuuripoliitikat, mitte ainult rohkem raha. Ilma rahvuslike prioriteetideta kordub sama skandaal mõne aasta pärast uuesti – seekord juba uue ja kliimateadlikuma maestro kaitsekõnega.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.06.2026