See, mis vanasti oli ajakirjandus, on nüüd strateegiline kommunikatsioon ja propaganda; ajakirjanduslik arvamuste paljusus on nüüd nihkunud sotsiaalmeediasse ja sealtki üritatakse sõnavabadust hävitada Delfi faktikontrollijate ning vaenukõneseadusega. Aga olukorda arvamusmaastikul saab paremini tabada sotsiaalmeediast.
Just seal arutletakse lugude kommentaariumides lapsed ostnud homopaari Mart Haberi ja Taivo Pilleri üle ning üks küsimus, mis arutlejatel tekkis, on see, et kui Venemaa meid ründab, siis kumb neist läheb isana vaenlase vastu ja kumb jääb “emana” laste juurde?
“Ei lähe kumbki neist armeesse, ostsid lapse, ostavad ka armeevabastuse. Või annab liberaalne riik mõlemale kui näidislapsevanemale immuniteedi. Või on nad siit kohe kadunud,” arvab üks kommentaator.
Üks inimene kirjutab teemaga seonduvalt: “Ma ei tunne küll ühtegi geipaari, aga üks sõber teab. See, mida teeb ERR nende kahega, ei leia geikogukonnas erilist toetust. Homod ei taha, et EKRE neid ründaks, aga nad ei taha ka, et ERR Haberi ja Pilleri näitamisega kirgi lõkkele puhuks. Enamik meesgeisid ei taha olla tähelepanu keskpunktis, nad tahavad rahulikult elada, mitte kogu aeg pildis esiplaanil olla. Paljud ei taha ka geiparaade, nad ütlevad, et ka see karneval jätab neist vale mulje ja enamik ei pea LGBT-d oma esindusorganisatsiooniks. Mõtlevamad neist ei saa aru sellest, miks peavad geid Palestiinat toetama, kui on teada, et Hamas neid ei salli.”
Haber ja Piller ennast tagasi ei hoia, nad tõenäoliselt naudivad väärtuskonflikti, et näidata kõigile: siin me oleme ja te ei saa meile midagi teha, teie arvamusele me sülitame. Geid saavad seda teha, kuid ka nendest mitte kõik, paljud aga ei tahagi ühiskonnas tüliõunteks olla. “Superisad” seda tahavad.
LGBT on jutuks ka transsooliste kontekstis. “Paljudest naistest on saanud radikaalfeministid tänu meeste seas levinud nn toksilisele maskuliinsusele. Paraku märkavad nad naisõiguslastena, et meestest naisteks ümberkehastunud on selle “toksilise maskuliinsuse” säilitanud ka transnaistena: nad peavad ennast rohkem naisteks kui pärisnaised on; nad nõuavad naistemaailmas eriõigusi; nad panevad pärisnaisi endiselt vaidlustes “paika”; nad tahavad muuta naiste maailma endale sobivaks. Kuigi nad tahavad olla naised, on nad igati endiselt mehed ja see ei muutu, sest inimesed ei saa olla need, kes nad tegelikult ei ole.”
Ja viimaks üks huvitav arutelu, mis võiks tekitada ühiskondliku resonantsi. Üks inimene kirjutab: “Naiste bioloogiline roll on sünnitada lapsi. Nüüd deklareerivad naised, et ei taha olla sünnitusmasinad ja üha enamad loobuvad lastest üldse. Meeste sotsiaalne ja ühiskondlik roll on kaitsta oma maad ja riiki – kõigis riikides lähevad surema mehed. Kus on siin tasakaal – naised keelduvad emarollist, mis ei lähe neil peaaegu kunagi elu maksma, vaid valmistab pigem rõõmu; mehed aga on igas ühiskonnas sõjaväekohuslased ja lähevad sõja korral surema ja neil pole õigust sellest keelduda, nagu praegu Ukrainas. Kas siin on mingi soovõrdõiguslik kesktee?”
Kui Eestis poleks väitlusmaastik poliitkorrektsusega tapetud või asendatud “Paide arvamusfestivali” moodi latramisega, võiks ju selle üle arutleda…
Arvamused on võetud sotsiaalmeediast erinevate postituste kommentaariumidest ja endastmõistetavalt on seal ka täiesti vastupidiseid arvamusi. Uued Uudised toovad välja konservatiivse mõttelaadiga inimesi seisukohti.