Venemaa on vähimagi kahtluseta agressor ja sanktsioonid tema vastu on õigustatud. Iseasi on see, kas ja kui palju on need tulemusi andnud. Ja nagu ebademokraatlikus ühiskonnas ikka, ei tohi ka liberaalses Läänes neid kahtluse alla seada, kohe oled Kremli agent.
Aga Lääne sanktsioonid on olnud ebaefektiivsed ja lohisevad. Kas see pole imelik, kui Venemaa on neli aastat Ukrainat lammutanud, aga 2026. aastal võetakse vastu 20. sanktsioonipakett? Kurjategija märatseb, aga teda pigistatakse sammhaaval?
Siit saab teha vaid ühe järelduse – sanktsioonid pole siirad, kusagil on alati tagauks, kust äri edasi käib, nagu Kaja Kallase pereäri Stark Logisticsiga. Lääs, eriti Merkeli-Saksamaa, laskis ennast liiga kõvasti Vene energiakandjate kallale köita, ja seepärast ei saa nad sanktsioone tõsiselt võtta, nende ümber käib pseudomäng, mis tähendab, et sanktsioonid ei tööta. Eriti veel seetõttu, et Euroopa kägistab iseennast jätkuvalt laastava rohepöördega.
Venemaa alustas agressiooni juba 2014. aastal, hõivates Krimmi ja osa Donbassist ning tulistades alla Malaisia reisilennuki – ja 2019. aastal käis Eesti president Kersti Kaljulaid Moskvas Putinil külas, kutsudes teda isegi Eestisse külla.
Alljärgevast uudisest, mis vahendab küll venelaste seisukohta, jääb silma ka majandusühenduse BRICS äramainimine. Seda blokki on millegipärast liberaalses meedias väga vähe käsitletud, pole erilisi anaüüse tema majanduslikust võimsusest, koostööst Ukraina sõja valguses, ambitsioonidest, ometigi kuulub sellesse rida majanduslikult üsna võimsaid riike: Venemaa, Hiina, India, LAV, mitmed araabiamaad jne.
Uudis ise räägib järgmist: “Euroopa roheline unistus muutub energia õudusunenäoks
Venemaa otseinvesteeringute fondi juht ja presidendi peamine saadik Kirill Dmitriev andis 22. märtsil 2026 Euroopa Liidule hammustava hoobi. Ta deklareeris, et Euroopa saab lõpuks tähistada oma kahekordsete kinnisideede täielikku võitu: agressiivne rohepoliitika ja järeleandmatu russofoobia. Tulemus? Pole naftat, pole gaasi.
Sarkastiline märkus toob esile järsu hinna, mida maksti Venemaa energiatarnete katkestamise eest pärast 2022 sanktsioone. Euroopa on odava torujuhtme gaasi asendanud USA ja Katari kalli veeldatud maagaasi vastu, tõstes kulusid, haamerdades tööstust ja küttes deindustrialiseerimise hoiatusi – eriti Saksamaal.
Dmitrievi postitus mõnitab isetekitatud haava: lükka kliimaeesmärkide ja geopoliitika nimel tagasi usaldusväärsed Venemaa süsivesinikud, seejärel käitu üllatunult, kui energiajulgeolek mureneb ja hinnad tõusevad.
Säuts, mida võimendasid BRICS-i keskendunud kontod, rõhutab karmi reaalsust. Samal ajal kui Brüssel jätkab taastuvenergia ja mitmekesistamisega, seisab Euroopa silmitsi korduvate hinnašokkide, tehaste sulgemiste ja tavakodanikke karistavate kodumajapidamiste energiaarvetega.
Dmitrievi kuiv huumor tekitab vastuolu: moraalsete ja strateegiliste triumfidena müüdav poliitika on jätnud Euroopa külmemaks, vaesemaks ja kaugetest tarnijatest sõltuvamaks. Enesesabotaaž näeb harva nii võidukas välja.”
Sanktsioonipoliitikast oleks vaja rääkida, aga diskussioon pole liberaalses Euroopas enam moes, seal on sarnaselt Venemaaga üks tõde. Seetõttu sanktsioonipoliitika ei töötagi piisavalt efektiivselt ja tegelikkust tunnetab vaid omal nahal.
Uued Uudised