Paljud inimesed on terve elu ühes ametis, saades enamasti selles tõeliseks meistriks. Teised vahetavad ametit 2-3-4 korda elus ja ka see on normaalne. Poliitikas aga on rida inimesi, kes täna on medõed, homme keevitajad ja ülehomme kokad.
Selliseid inimesi on ohtralt just Reformierakonnas – Michal, Pevkur, Ligi jpt – kes on poliitikustaaži jooksul pidanud 3-5 erinevat ministriametit. Selle kohta öeldakse: see, kes on hea kõiges, pole tavaliselt hea milleski. Ja nii ongi – need inimesed ei lähe üheski asjas lõplikult süvitsi, vaid tegelevad iga alaga pinnapealselt, ning lõpptulemuseks on kaos kõiges, rahanduses, majanduses, riigikaitses, välispoliitikas jne.
Meenub Keit Pentus-Rosimannus, kes läks poole keskkonnaministri ametiaja pealt välisministriks – olevat vastu võtnud “uue väljakutse”. Samas on keskkonnaküsimused ala, kus inimene hakkab asju põhjalikult jagama alles pärast aastatepikkust ametis olemist.
Eestis aga pannakse põllumajandusministriks linnapoiss ja tõsielustaar, kes olevat poisina vanaisa juures lehma poegimist näinud ja naine olevat tal Saaremaalt pärit – selline sobivat maaelu juhtima… Pole siis ime, et see riik nii “pekkis” on, et ministrid KriKallas ja noor-Terras juhivad enda haldusala protestiaktsioone – vaat selles tuleb neid tõesti tunnustada, rahvast lollitada nad oskavad.
Neid naljamehi tuleb aina juurde: näiteks Erkki Keldo majandusministeerium tegeleb homoõiguste viisaastakuplaaniga, Liisa Pakosta ja Kristina Kallas leiavad, et pole ainult mehed ja naised, sugusid olevat paarkümmend, Andres Suti kliimaministeerium juhib riiki gretathunberglikku pärapõrgusse…
Erilisi kübaratrikiga sai hakkama peaminister Kristen Michal: Statistikaameti Exceli tabelitest olevat välja tulnud, et meie majandus olevat hoopiski paremas seisus, kui arvati. Ja mitte keegi kogu riigis ei näinud seda reaalselt, vaid see tuli tabelitest välja? Rahakott on tühi, aga tabel ütleb, et selles on raha küll? Tegelikult tõestas peaminister hoopis seda, et selle riigi võimuritest ei jaga keegi reaalsest majandusest mitte midagi.
Anekdoot aga jätkub: välisluureameti juhist saab riigimetsa haldaja, politseijuhist kaitsesektori tippjuht… siin on tegelikult mängus rohkem püsiriigi ametnike nihutamine soojade kohtade vahel, kui ühes kohas aeg otsa saab. Aga lõpptulemus on ikka üks – igati põhja vajunud Eesti riik.
Naljanumber on ka võimupoliitikas kehtiv nõue, et ametisse määramiseks peaks olema kõrgharidus. Paraku on paljudel heakskiidetud kandidaatidel diplom hoopis teisel alal – Mart Laar sai peaministriks ajaloolase haridusega ning lasi Eesti põllumajanduse põhja uskumisega, et turg panevat kõik paika. Ja panigi, lõunapoolsemad Leedu ja Poola põllumehed laostasid Eesti maaelu oma odavamate toodetega.
Seda jälgitakse aga juba vähem, et ka kõrgharidus oleks sellel alal, mille ministriks minnakse. Tsahknal pole üldse mingit diplomit, aga kuidas lammutab, nii Eestit kui Gruusiat…
Kõrgharidusega on veel ka see häda, et paljud saavad diplomi mitteakadeemilistel aladel, näiteks soouuringutes. Sellise diplomiga võib küll vaid käia kohas, kuhu lähevad ka kuningad jalgsi.
Ülikoolihariduse üheks plussiks peetakse ka seda, et õppeprotsess laiendab oluliselt silmaringi… No tänaste marksistlike ülikoolide puhul (kuhu kuulub juba ka enamik Eesti kõrgkoole) saavad bakalaureused punaprofessorite käe all küll väga piiratud revolutsioonilise ja sotsialistliku silmaringi. Kui Lääne kõrgkoolidest aetakse välja konservatiivsed professorid, kes õpetavad arvukaid alternatiive, siis on selge, et kõrgharitud ongi saanud marksistliku ideoloogilise ajupesu, mitte akadeemilise hariduse.
Eestis aga on pilt täitsa silmaga nähtav – ministrid, kes olevat head igal alal, pole tegelikult head milleski, ja tulemuseks on meie silme all põhja vajuv riik.
Uued Uudised