Täna läbis Riigikogus esimese lugemise eelnõu, millega hakkavad kodakondsuseta rahva Eestis sündinud lapsed saama kingitusena kodakondsuse. Taas üks nael rahvusriigi puusärki…
Laulva revolutsiooni päevil räägiti palju eesti rahva harukordsest saatusest, kus nad said teist korda ajaloos võimaluse luua oma riik. Juba siis hoiatasid paljud, et me ei pruugi hinnata verevalamiseta kätte saadud vabadust. Ja nii läkski.
Me ei pidanud õppima teiste kogemusest, meil olid need endil otse silme ees. Nõukogude ajal toodi Eestisse 300 000 venekeelset võõrast, Ida-Virumaa ja pool Tallinnat venestati täitsa ära ning Lasnamäe sai tuntuks kohana, kuhu eestlastel pole asja.
Kas me õppisime sellest? Muidugi mitte. 2015. aasta rändekriisi puhkedes oli oravavalitsus kohe valmis vastu võtma pagulasi, kellest üks pistiski Lasnamäel oma naise põlema, teine üritas Haapsalus sama teha ning sõitis siis Viljandi kultuurikolledžisse noortele eestlannadele araabia kultuuri õpetama.
Laulva revolutsiooni eesmärgiks oli lõpetada venekeelsete sissevedu Eestisse. Kui Kaja Kallas sai võimule, hakkasid nad koos minister Andres Sutiga kohe välismaalaste seadust lahjendama ja Sutt tunnistas, et seda tehakse odavtööjõu sisseveoks endise Nõukogude Liidu aladelt. Nüüd on Tallinn venestunud, vene keel elab siin oma elu ja kapo aastaraamat hoiatab moslemikogukonna kiire kasvu eest.
Ettevõtjad-tööandjad nõuavad aastaid, et valitsus nõrgendaks sisserändereegleid veelgi. Miks me siis Nõukogude Liidust üldse lahkusime? Praegu saaks sealt odavtööjõudu ilma igasuguste piiranguteta. Euroopa Liit meile selleks ei kõlba, sest sealne palgatase on Eestist peajagu üle, nagu kogu miljardilisel Lääne majandusruumil, kust tööjõud tohib vabalt sisse tulla. Aga see on kallis, mitte odavtööjõud.
Eesti riiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised saavad ka muude variantidega hakkama, olgu see oblast või europrovints. Ega eestlased ise ei hinda oma iseseisvust, sest nad ei õpi mitte ainult enda, vaid ka teiste kogemusest. Terve Lääne-Euroopa ägab migrandikoorma all, kes pussitavad, sõidavad kaubikutega kõnniteedel, suruvad ühiskonnale peale šariaati ja võtavad võimu demokraatiat kasutades üle – aga Eesti jätkab Reformierakonna juhtimisel samasugust hukatusteed.
Milleks meile iseseisvus, kui me olemegi selle Moskva asemel Brüsselile ära andnud ning koogutame nüüd, tehes oma seadusi eurokäsulaudade järgi? Mõnigi ütleb, et see oli meie valik. Paraku on fakt see, et iseotsustamist meil suuresti enam pole ja kogu poliitladvik kuulab Euroopa Komisjoni sõna.
Me pidime ju oma maad ja loodust hoidma, aga oleme rajanud või rajamas rida objekte, mida on globaalmajandusele rohkem vaja, kui meile endile. Meie maid ja rabasid lõhestab Rail Baltic, trass eikuhugi. Maasse on puretud arvukalt karjääre selle ehitamise tarvis. Meile luuakse hiiglaslikke tuuleparke, mis ei ole mitte loodus, vaid tööstus, ning on igas mõttes kahjulikud. Lageraided vahelduvad laskealadega. Eestlased hävitavad ise oma maad.
Meie sündimus kukub katastroofiliselt, noored kardavad hirmutavate kampaaniate tõttu elada, nende “vaimne tervis” on kriisis, aga riiklikul tasemel ergutatakse viljatuid seksuaalvähemusi, nendele koostatakse kaitseplaane ning isegi alma mater, Tartu Ülikool ja Põhja-Tallinna regionaalhaigla PERH, kus on sünnitusosakonnad, heiskavad homokuul viljatuselipu. Me teeme kõik, et väikesi eestlasi juurde ei sünniks.
Valitsuses on eestluse hauakaevajad, aga süüst puhas pole ka kogu eesti rahvas, kes valivad valetajad, varastajad ja globalistid ikka ja jälle võimule. Ainult EKRE valija üritab hoida seda, mis on hoidmist väärt.
Kui me nüüd ka rahvusriigi käest anname, siis kolmandat võimalust me enam ei saa. Sest me ei väärigi seda. Nagu ei vääri enam teistki võimalust.
Uued Uudised