Nõnda nagu umbes veerand sajandit tagasi, on kütuseturg nüüdki kontrolli alt väljas. Majandusele laiemalt ja igaühele eraldi läheb see aga kohutavalt kalliks maksma ja kusagil varjus teenitakse hiigelkasumeid.
Ajakirjanikuna mäletan 20-25 aasta tagust aega Eesti kütuseturul. Vohas bensiini kokku segamine segasest keemiast ja diislikütuse võltsimine. Kõngenud mootoriga autode omanikest moodustusid töökodade uste taha sabad.
Kogu see jama kestis hulga aastaid, sest valitsused justnagu ei suutnud tööle panna riiklikku järelevalvet kütuseturu üle. Tagantjärele võib arvata, miks. Kütuseäris voolab suur raha ja korruptiivsed sidemed ulatuvad kõrgele.
Toona käis asi lihtsalt. Mõni erakond sai rohkem või vähem ametlikke annetusi, valdavalt liikusid sularahapakid ja vastutasuks lasti anarhial vohada. Maksti mitte selle eest, et midagi tehtaks vaid vastupidi: et tegemata jäetaks. Kuigi leidub vastupidinegi näide. Vähesed mäletavad 2001. a majandusministeeriumi nn näpuviga, mis lubas diislikütuses liiga kõrget väävlisisaldust, mis omakorda sillutas teed mustale ärile.
Nüüd, üle 20 aasta hiljem ja pärast lühikest rahuperioodi on muutunud vähe. Kui üldse. Mahhineerimise objektiks on saanud võltskütuse asemel biokütus. Riiklik järelevalve on endiselt vaid näiline. Ja samamoodi nagu kunagi ammu, peavad kogu selle õuduse, kui nõnda võib tagasihoidlikult nimetada, kinni maksma tavalised Eesti inimesed sh ettevõtjad. Otseselt, oma autot tankides ja kaudsemalt, hinnatõusude kaudu. Siiski pole kusagilt õnnestunud leida analüüsi, kui palju kütuseturul toimuv ikkagi meie kaupade ja teenuste hindu konkreetselt tõstab.
Ühe Eesti kütusefirma juhatusse kuuluv Alan Vaht avaldas hiljuti Facebookis karmid arvud. Tähelepanu ei leidnud see kuigivõrd.
8. augusti seisuga olid ilma maksudeta bensiini ja diislikütuse hinnad Eestis Euroopa keskmiste hindadega võrreldes vastavalt 7,5 ja 9,2 senti liitrist kõrgemad. Kordame veel: ilma riiklike maksudeta. Kui bensiini osas on ilma maksudeta keskmine hind Eestis Taani järel teisel kohal, siis diislikütuse osas on meil keskmine hind kõige kõrgem Euroopas. Kuna inimesi ja kaupu veetakse diislikütusega, on selle hinnal kõige jaoks kogu majanduses väga suur mõju. Alates jäätise hinnast poes ja lõpetades bussipiletitega.
Sellise kütusehinnani oleme jõudnud põhjusel, et riik, õigemini valitsused pole suutnud või mingitel põhjustel tahtnud kehtestada järelevalvet kütuseturu, täpsemalt biokütuste üle. Aega on selleks olnud umbes neli viimast aastat, aga ükski märk ei osuta, et midagi paremaks muutuks.
Lihtsalt öeldes on meile Euroopast peale pandud biokütuse kasutamise sundus tõlgendatav ääretult laialt. Kütusefirmad täidavad biokütuste müügi kohustust näiteks biogaasi kaudu või pakkudes biodiislit, mis pole küll meie autopargi vanuse tõttu ülearu populaarne.
Ettevõte ja tanklakett nimega Olerex on tõlgendanud aga seadusi endale kasulikult. Vaidlus riigiametitega on käinud selle üle, kas ettevõtte tarnitud biokütus pärineb n-ö ausast allikast ja kas ikkagi on tegemist HVO ehk biokütusega.
Edasi on väga lihtne. Konkurendid väidavad, et biokohustusest mööda minnes, sest kulud on väiksemad, on võimalik alandada kütusehindu nii kütuse hulgimüügiturul kui ka jaemüügiturul. Seda ennekõike suurklientide jaoks, kes ostavad fikseeritud hinnaga kütust. Teised kütusefirmad peavad hinnalangusega suurklientide jaoks kaasa minema. Ainult et sellise hinnasõja tõttu müüakse tanklas n-ö tavaklientidele omakorda märksa kõrgema hinnaga kütust kui see Euroopas – makse kõrvale jättes – normaalne oleks.
Euroopa Liidus välja antava Weekly Oil Bulletin andmete põhjal on tanklahinnad selle tõttu Eestis tõusnud alates 2021. aasta suvest. Bensiini ja diislikütuse hinnad on olnud keskmiselt ca 5 s/l kõrgemad kui EL-i keskmine hind. Vahel on erinevus olnud isegi üle 10 s/l.
Lihtne oleks nüüd öelda: Olerex on süüdi, et inimesed peavad kütuse eest rohkem maksma. Tegelikult kasutab firma lihtsalt võimalusi ära ning süüdi on muidugi viimased valitsused, kes pole soovinud või tahtnud kütuseturu üle järelevalvet kehtestada.
Absurdne on ainuüksi asjaolu, et alguses määrati ettevõttele bionõudest kõrvale hiilimise trahviks kaheksa miljonit eurot, millest kohus hiljem omakorda seitse miljonit maha võttis. Rikkumine ehk etteheide, et bionõuet on eiratud, polevat olnud siiski väga tõsine. Tegemist on ju absoluutselt eri suurusjärkudega karistustega, mis näitab et ametnikud on kas ebakompetentsed ja/või valdkond on reguleerimata või mõlemat korraga.
Teiseks on aga ilmselge, et kogu Eesti kütuseäris laiemalt kasutatakse biokohustust hinnatõstmise põhjendusena. Seetõttu on Olerexi ümber käiv trall, et üks on halb kütusemüüja, ja teised head, kasulik kõigile. Välja arvatud muidugi tarbijale ja majandusele laiemalt. Ja tulles veelkord tagasi paralleelide juurde 20-25 aastase ajaga: küsimuses ei ole siin riiklike ametite või muuhulgas kliimaministeeriumi suutmatuses või oskamatuses, vaid ilmselges poliitilise tahte puudumises.
Kogu selle mängu muudab eriti huvitavaks asjaolu, et nagu asjaosalised on seletanud, on võimalik näiteks mõnda Aasia riiki päritolumaana esitledes sisse osta odavat, kaubanduspiiranguga Vene diislikütust, müüa seda euroopaliku kalli hinnaga ja põhjendada kallist hinda omakorda biokohustuse nõudega. Kogu see trall, valitsusasutused, poliitikud ja kütusefirmad meenutab õigupoolest kohtumaja, kus kohtunik, prokurör ja advokaat lähevad pärast protsessil toimunud „kismat” sõbralikult koos kohvi jooma ning kohtualusele sobivat karistust kokku leppima.
Konkurentsiamet tõdes oma veidi enne jaanipäeva avaldatud analüüsis kütuseturu kohta alistunult: “Biokütuse nõuete täitmise süsteem on Eestis keeruline ja killustunud. Eri avaliku sektori asutused, nagu Keskkonnaamet, Kliimaministeerium, Maksu- ja Tolliamet ning Elering tegelevad biokohustuste täitmise eri aspektidega, kuid puudub üks keskne pädev koordineeriv asutus, kes haldaks terviklikku vaadet ja tagaks selguse eri asutuste pädevuste ja kohustuste vahel. Selline killustatus võib viia silostumiseni, kus iga riigiasutus tegeleb oma vastutusvaldkonnaga, samas kui tervikpilt on puudulik.”
Kui kõrgele tõusnud kütuse hinnanumbrid meid seoses rohepöördega veel ees ootavad, võib vaid aimata.
Teatavasti on seatud eesmärgiks suurendada transpordikütustes taastuvenergia osakaalu aastaks 2030 tänaselt 7,5 protsendilt 29 protsendini. Taastuvenergia kohustuse suurendamine tähendab seega otseselt omakorda suuremat biokütuse kohustust kütusemüüjate jaoks.
Kui nüüd kõik jätkub nagu praegu, võib aimata, milline kütusemüüjate Eldoraado siit avaneb. Odavat Vene diislit, mis ostetud kaubanduskitsenduste alt pääsemiseks mõnest kolmandast riigist, saab jätkuvalt müüa üha kõrgema hinnaga, väites, et biokohustuse täitmine on ju nii kallis. Eks seda kohustust pisut täidetakse ka päriselt biogaasi jms kaudu, sest suitsukatet on ju samuti tarvis. Kas võib juhtuda nii, et keskkonnasõbralik diislikütus on mõnedel juhtudel vaid aruandluse täitmiseks ja sertifikaatides keskkonnasõbralik? Tegelikult müüakse aga tavakütusena? Tõenäoliselt on seegi jätkuvalt võimalik. Niidid viivad, nagu aastakümneidki tagasi, kõrgele.
Virkko Lepassalu