„Sellised kaks meeleolu kohtusid mul eile õhtul „aasta säravamate tähtede” saadet vaadates. Esimene pool õigustas täielikult pealkirja – Enn Veskimägi ja Arkadi Popov – tõelised härrasmehed koroona keeristormides.
Edasi tulid Sveta Grigorjeva ja ansambel „Aluspüksid” … või mis nende nimi oligi. Kuulates Grigorjeva juttu, tulid meelde pronksimässu aegsed Aljoša-aktivistide põhiteesid:
1. Eestlased on alati olnud kellegi all.
2. Kõik, mis siin on ehitatud, on sakslaste, taanlaste ja venelaste tehtud.
3. Eesti pole ammu enam iseseisev riik, kõik on välismaalastele maha müüdud.
Sinna otsa Nõukogude okupatsiooni aegne püüdlik mainekujundus Eestist kui äpardunud „kartulivabariigist”.
Mille poolest neist erineb eesti keelt pudistav Sveta – täht, kellele andsid tribüüni nii Kaljulaid (minu jaoks ei ole ta President, vaid Brüsseli kontrolör) ja ETV?
Ei erinegi. Põhimure seisneb tal selles, et kui ka see koalitsioon kukub, mida ta siiralt soovib, siis „tuuakse jälle välja see kokkukägardatud plakat”, mis näitab Eestit eduka ja progressiivse riigina. Ühesõnaga – sõltumata olukorrast ja valitsusest ei tohi me tunda UHKUST oma riigi üle.
Mina paneksin kokku kolm mõistet – ülevus, pühadus ja uhkus. Nimelt pühaduse teemal üllitas tänavu 5. detsembril „Eesti Postimees” artikli emeriitprofessor Jüri Saare sulest. Ta kirjutab:
„Kui näiteks inimelu pühadus transformeeritakse abortide tegemise keeluks, mis tähendab ema elu ja tervise kui väärtuse jalge alla tallamist, näeme viisi, kuidas kujundatakse välja üks näiline väärtuskonflikt. Mis on aga otseselt seotud abielu avalikuks pühaduseks muutmise püüdega.”
Edasi hirmutab eks-professor lugejaid keskaegsete repressioonide taaskehtestamisega abielurikkujatele. Kahju, et ajaleht, mis oma päises kuulutab üllaid ideid, tegeleb primitiivse demagoogia äratrükkimisega. Valem on lihtne:
1. Ära ütle nime, vaid vihja, nii et ka loll aru saab – kurja juur on EKRE.
2. Omista oponendile seisukohti, mida sel pole olnud – abortide keelamine.
3. Aja asi absurdi – abielurikkujate karistamine ja lahutus kui Jumalavastasus.
Artikkel lõpeb pravdaliku üleskutsega valvsusele:
„Seetõttu tasub olla ka tähelepanelik nende huvigruppide ja poliitiliste jõudude suhtes, kes kõigest väest üritavad laiendada „pühadusena” kaitse all olevate asjade ulatust, mis teeb igast eriarvamusest väärtuskonflikti”.
Jälle teadlik vale: meie ei tegele uute pühaduste juurdetootmisega, vaid püüame kaitsta neidki, mis olemas on ja mida iga hinna eest püütakse surnuks kägistada.
Veel leiab taunimist pühadus kui võimu atribuut. Jah, pühade väärtuste ja nendega seotud ülevate tunnete abil on tehtud suuri sigadusi. Kui lugeda, mille abil Napoleon on sõdureid võitlusse innustas, siis seal domineerivad kaks sõna: au ja kuulsus. Vene kommunistidel Nõukogude Kodumaa.
Tulemus – inimesed läksidki ülevate tunnetega võitlusse. Meenutame kasvõi Reaalkooli poisse Vabadussõjas. Kui nüüd asendada uhkus oma kodumaa üle häbiga, nagu unistab Grigorjeva – kes siis haaraks keegi enam relva oma maa kaitseks?
Meenub lõik ühest filmist, kus valgete inimeste ekspeditsioon avastas džunglis suguharu, kes ohverdas igal aastal oma ahv-jumalale kauni neiu. Esimene reaktsioon oli, et tapame ahvi maha. Õnneks oli rühmas ka üks tark teadlane, kes ütles ei – kui me nende jumala tapame, siis on sellest suguharust aasta pärast alles ainult joodikute kari.
Sellest peitus üks fundamentaalne tõde – mitte ainult primitiivne suguharu, vaid ka arenenud ühiskond vajab ühiselt tunnustatud pühadusi ja ülevaid tundeid. Selleks ongi olemas presidendi institutsioon ja tähtpäevaüritused. Neil on asjakohane pateetika, mitte kollased skandaalid.
Need vähesed pidulikud üritused peavad andma rahvale uhkuse- ja õnnetunnet. Häbi ja kurjust, demagoogiat ja tigedust külvab sots- ja muu meedia niigi kogu ülejäänud aja.
Eelnevas tekstis ma kasutasin sõna MEIE, sest nüüd selsamal õnnistatud Jõulukuul astusin ma EKRE Liikmeks. Selleks, et kaitsta pühadusi, kogeda ülevaid tundeid ja tunda uhkust Eesti Vabariigi üle.
Hillar Viks
29. Jõulukuu päeval 2020.