Haapsalu on paljude teiste linnade saatusekaaslane: võimud teevad seal seda, mida heaks arvavad. Tahavad – korraldavad masendavat metsaraiet, jättes valijatele kuulsast alleest vaid kännud, tahavad – panevad sinimustvalge lipu kohale mõne teise riigi lipu.
Ja kui jahmunud linlased hakkavad lõpuks nurisema, süüdistatakse neid Putini agressioonile kaasaaitamises.
Te ei usu? Aga lugege tänast Lääne Elu juhtkirja „Kelle huvides?“. Seal on juttu Facebooki Haapsalu ja Läänemaa grupis tekkinud vaidlusest Haapsalu lossihoovis heisatud Ukraina lipu üle. Linnaelanik Tiia Luht postitas pildi Ukraina lipust koos küsimusega: „Tervel linnuse õuel polnud ühtegi Eesti lippu? Miks?” ja sai vastuseks mitusada kommentaari. Inimesed solvusid meie riigilipu pärast ja muudkui pärisid: miks on Eesti lipp maha võetud ja Ukraina oma asemele pandud? Miks seal üldse eesti lippu ei ole?
Juhtkirjas selgitatakse, et Ukraina lipu heiskas sõja alguses kaks kuud tagasi lossihoovi Läänemaa muuseumid, kes linnuseõue ja lipumasti haldab.
„Kelle huve teema tõstatamine õigupoolest teenib? Nõudmine, et linnusehoovis peaks lehvima Eesti lipp, võib ju esmapilgul tunduda oma kodumaa sümbolite eest seismisena, kuid selle sügavam tagamaa on puhas vaenu õhutamine,“ kirjutab Lääne Elu. „Asja kaugem eesmärk pole mitte oma riigi ja rahvuse hoidmine, vaid rahvuslikkuse sildi all ühiskonna lõhestamine. See konflikt on aga juba Venemaa huvides.“
No nii: linnaleht on seega paljastanud Haapsalus üle 200 Putini agendi, kes tegutsevad sotsiaalvõrgustikus „puhta vaenuõhutamisega“ agressorriigi kasuks, kuna nõuavad, et eesti lipp oleks seal, kus tema seaduslik koht on. Haapsalu natsionalistidest elanikud, ärge siis õhutage oma rahvuslipuga vaenu, muidu tuleb Elmar Vaher ja võtab provotseeriva sinimustvalge teie käest ära, nagu ta on äsja lubanud teha.
Tõsi küll, Lääne Elu, mille ametlik deviis on „30 aastat täppi pannud“, võiks oma haaret laiendada ja süüdistada Venemaa avitamises ka kõiki neid lugematuid voolikupäid, kes „kaitsesid“ riigilippu eestlase Varro Vooglaidi eest ja röökisid, nagu pöörased, mitu kuud jutti kõigile kõrva, et olgu neetud alpinistid ja sinimustvalge jäägu Pikale Hermannile. Kas need vasakliberaalid siis ei ole „rahvuslikkuse sildi all ühiskonda lõhestanud?“
Lääne Elu toimetus on targeimast targem. Ärge unustage siis nõuda suplushooajal puhkajate trahvimist, kes oma vees solistamisega summutavad meelega hiilivate vene allveelaevade mootorisuminat ja seega aitavad Putinit. Aga nagu iga rahvas väärib oma valitsust, nii ka iga linn väärib oma väljapaistvalt tarka lehte.
Tundsin huvi, kes need kollektiivsed kirjutajad siis on, ja silma torkas vaid üks mees: toimetaja Urmas. Teised toimetajad on Kaie, Malle-Liisa, Andra ja Elen, peatoimetaja Kaire, keeletoimetaja Riina, kujundaja-küljendaja Regina, reklaamitoimetaja Elina, tellimuste vastuvõtja Õie.
Ega ei tahaks tolle Urmase nahas küll olla, lugejate nahas veel vähem. Sest vähemalt 90% toimetusest moodustavad naised, kes nii armastavad kirjutada võrdõiguslikkusest ja soolisest tasakaalust. Kuhu vaatab meie kuulus riiklik soovolinik?
Nii minnaksegi tasapisi hulluks ja nähakse kõikjal linnas „rohelisi mehikesi“. Puht bioloogilistel põhjustel.
Seepärast oletegi „30 aastat Täppi pannud“?
Ivan Makarov