Lääne liidrite puhul on murettekitav see, kuidas nad üritavad julged olla, ja tõmbavad Venemaaga vastasseisu tekkides saba jalge vahele.
Ilmselt oli paljudele suureks lootuseks see, kuidas “pehmoks” peetav USA president Joe Biden kritiseeris nädalavahetusel Varssavis peetud kõnes teravalt Venemaa juhtkonda, nimetas Putinit lihunikuks ja lõpetades sõnadega: “Jumala eest, see mees ei tohi võimule jääda.” Maailm lootis, et USA näitab tõesti Kremlile hambaid.
Aga ei, kohe selgitas Valge Maja, et USA ei taotle Venemaal võimuvahetust, kuid Putinil ei tohi olla võimalust laiendada oma võimu naaberriikidesse.
Bideni ütles hiljem, et väljendas Ukrainas toimuvaga seoses oma isiklikku nördimust ega võta midagi tagasi, kuid ta ei sõnastanud sellega USA poliitikamuutust. Ka Putini kohta öeldud sõnade osas ütles ta, et need on tema isiklik arvamus, mitte riigipea oma.
Nii ütlevadki Lääne tippliidrid vahel teravaid sõnu, kuid piisab Venemaa näpuvibutusest, kui arvamus tagasi võetakse. Samas pole ju kahtlustki, et Kreml võtab seda nõrkuse ilminguna. Venemaa presidendi pressiesindaja nimetaski USA presidendi Joe Bideni sõnu Vene presidendi Vladimir Putini aadressil lubamatuteks, solvavateks ja murettekitavateks ning kordas seda esmaspäeval taas üle.
Väidetavalt sai Putin julguse Ukraina sõja alustamiseks pärast vestlust Bideniga. Nüüd saab ta julgust sõja jätkamiseks.
Ka Prantsusmaa president Macron kutsus üles vältima Venemaaga sõnasõda – kui Venemaa paikapanemist välditakse nii sõjarindel kui ka infosõjas, siis mida Lääs üldse väärt on?
“Prantsusmaa president Macron, kes on hetkel Euroopa Liidu eesistujamaa juht, muretseb sõnasõja eskaleerumise pärast Venemaa ja lääneriikide vahel. Tore. Kohe väga lohutav on, et tema põhimure on “sõnasõda”, mitte kuidas kiiresti ja palju relvastust Ukrainale anda,” kirjutab sotsiaalmeedias ka Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison.
UU
