See, mis toimub praegu Gruusias, Rumeenias, Prantsusmaal ja mujalgi “liberaalses demokraatias”, ei tohiks eestlasi üllatada – ka meil avastas kaporatuur enne traditsioonilist elulaadi kinnistama pidanud referendumit, et just siis on vaja krimiasjaga ühe erakonna vastu valitsus lõhki ajada, kusjuures kriminaalne partei läks uude valitsusse; enne viimaseid Riigikogu valimisi algatati rahvuskonservatiivse erakonna vastu sisutühi “Prigožini skandaal” ning varjati juba keevat “Slava Ukraini” skandaali, et aidata parlamenti äärmusliberaalid poliitprojektist Eesti 200.
Ka Gruusias üritati kukutada traditsioonilist ühiskonda, varjates seda “venemeelsuse” sildi taha. Viimane AFP uudis näitab ära, milles asi tegelikult oli: “Üle kümne aasta võimul olnud Gruusia Unistus on viimastel aastatel vastu võtnud vastuolulisi õigusakte, mis on suunatud kodanikuühiskonna ja sõltumatu meedia vastu ning piiravad LGBTQ õigusi.” Rõhk viimasel lauseosal.
Nüüd toimus võimupööre Rumeenias, kus taas “euromeelse” presidendi eestvedamisel pöörati tagasi presidendivalimiste esimese vooru tulemus, seda samuti “venemeelsuse” süüdistuse ning jõustruktuuride “luureandmete” baasil. On ju näha ühisosa Gruusiaga? Ainult et Rumeenias sekkuti juba enne seda, kui “vale” tulemus tuleb. Euromeelne kandidaat langes esimeses voorus kolmandaks, nüüd viiakse ta ilmselt mängu tagasi.
Sama toimub ju ka Lääne-Eurioopas. Kui Prantsusmaal hakkas võimule pääsema Marine Le Peni Rahvusrinne, korraldas president Emmanuel Macron vangerduse, kus parlamendivalimiste teises voorus hoiti ära parempoolsete rahvuslaste võit selle hinnaga, et võita lasti vasakpoolsel koalitsioonil. See aga oli isegi Macroni jaoks liiga äärmuslik ja nii upitati võimule vähemusvalitsus, mis nüüd siis parem- ja vasakleeri poolt ühiselt põhja lasti. Nüüd liiguvad jutud presidentaalse võimu kehtestamisest. Parlamentarismiga on Gallias juba mõnda aega asjad lõpufaasis, sest temaga riigivõim ei arvesta, nagu ka meeleavaldajatega.
See, et Lääne-Euroopas on konservatiivid mitmel pool võimule pääsenud, on juhtunud liberaalide kiuste – vanas Euroopas on demokraatia veel liiga tugev, rahvas on harjunud ausate reeglitega ja valimiste võltsimine on raske. Aga pealetung demokraatiale jätkub – näiteks Saksamaal üritatakse immigratsioonivastast erakonda Alternatiiv Saksamaale (AfD) igati demoniseerida, et leida põhjus tema keelustamiseks. Prantsusmaal käivad juba aastaid igasugused protsessid Marine Le Peni vastu.
Toetus konservatiividele kasvab, sest Lääne-Euroopa on täiesti hädas massimigratsiooni tagajärgedega, mis tõstab paremjõudude toetust, samuti on Euroopa “tänu” rohepöördele välja kukkumas konkurentsist maailmamajanduses. Olukord on liberaalide ja vasakpoolsete jaoks meeleheitlik ja seetõttu võtavad nad üha enam kursi võimuhaaramisele.
Kui Lääne-Euroopas kaitseb demokraatiat ikka veel pikajaline demokraatiakogemus, siis selle kogemuseta Ida-Euroopas on võimalikud mistahes ebademokraatlikud võimumängud – Eesti, Gruusia ja Rumeenia kogemused tõestavad seda.
Tegelikult on kogu läänemaailmas aeg, kus poliitika läheb parlamentidest ära tänavatele.
Uued Uudised