Süvariiklased meil ja mujal pingutavad hirmsasti tuumasõja vallapäästmise nimel ja kuna nad on kõik väga rikkad, targad ja head ning neid toetab verejanuline ajakirjandus, siis ilmselt tuleb meil leppida tuumasõja kui möödapääsmatu lähituleviku stsenaariumiga. Palju inimesi saab muidugi surma ja kes see meidki ellu jätab, ometi võib keegi imekombel pääseda.
Ellujääjate poole ma siinkohal pöördungi. Kas on hauatagust elu või milline see on, sellele küsimusele saavad vastuse miljonid, kui mitte miljardid, ehk koguni kõik. Loodetavasti on tuumasõda just selline nagu arvatakse ja lahkumine siit ilmast ei ole ülemäära vaevaline. Kui tuumalaks võtab kohe kõik sirakile, siis on teatav põhjus seda vanadusele ja haigustele eelistada.
See kõik selgub. Peagi saab klaariks ka see, kas inimkonda juhivad ainult vastutustundetud psühhopaadid, deemonitest seestunud maniakid ja pesuehtsad satanistid või on juhtpositsioonidel ka normaalseid tüüpe ning inimkonna hukk lükkub edasi hämarasse tulevikku. Väga optimistlik ma ei oleks, aga ikkagi.
Kas sõjaõhutajatest rikkurid, kes maa-alustesse koobastesse peitu poevad, jäävad ellu, või koksavad turvameeskonnad nad ikkagi maha. Kas head tulnukad sekkuvad? Kas Trumpi taga on ikka meile tundmatud ja kõikvõimsad jõud? Arengud viitavad sellele, et on. Kas palvetamine aitab? Kas tuumasõda on lõbusam, kui kõiki ära tüüdanud Ukraina poks?
Kas meid ootab pärast tuumasõda ürgkogukondlik kannibalism või parandavad ellujäänud meelt ja hakkavad üles ehitama mingit paremat ühiskonda? Milline maailmalõpu film on kõige realistlikum? Kas enamus populatsioonist üldse märkab, et midagi on muutunud? Kas elu ilma sotsiaalmeediata on võimalik?
Need küsimused on liiga sumbuursed, et teadus või filosoofia võiks neile vastata. Siiani igal juhul ei ole vastanud. Kui hästi läheb, siis me saame need ja veel paljudki teised vastused, pöidlad pihku.
Sven Sildnik