Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on üheskoos tugev, moodustades ühe suure meeskonna. Kõige selle suhtes ja selle eest, mille tunnistajaiks me praegu oleme, võime endi seast kõigile tänu, au ja kiitust avaldada.
Mõned muretsevad selle pärast, et kellelegi umbmääraselt ei meeldi EKRE. Noh, selle kohta ma saan öelda ainult ühte: “Kõigil ei saagi olla ühtemoodi head maitset”.
See on MEIE erakond, meie territoorium ning meil ja ainult meil on õigust otsustada selle üle, kuidas me seda loome. Me ei pea küsima luba kelleltki selle kohta, millist retoorikat kasutada või kellega sõbrustada võime. Mul on naljakas kuulata erinevate “spetsialistide” arvamust, et EKREga on lõpetatud. Unistagu need arvajad edasi, EKRE oli, on endiselt ja jääb ka edaspidiseks.
Ajakirjanikud ning politoloogid üritavad vilkalt üksteise võidu veenda meid selles, et see, mida me räägime ning oleme teinud, on jama. Kui me lihtsalt räägiksime niisama juttu ja poleks olnud esindust parlamendis, suuruselt kolmas erakond Eestis, siis võiks seda küll jamaks defineerida. Erinevate kriitikute ülesanne on teha endale selgeks, et selle kõige taga on suured teod ning kui sellest on aru saadud, ainult siis võime sel teemal edasi diskuteerida. Kui kellegile midagi ei meeldi, siis see pole meie probleem, vaid nende oma.
Meile räägitakse kompromissidest. Minu elus on olnud palju ebameeldivaid momente, mil mulle pakuti kompromisse, kuid tundsin, et pean need tagasi lükkama. Antud kontekstis, kui me räägime meie riigi tulevikust, tähendaks kompromiss kaotust. Ma ei oska teiste eest öelda, aga ise ma ei tagane sammugi oma kavatsusest muuta meie riik taas jõukaks. EKREt eristab teistest erakondadest just see, et meie seest tuleb valgust kogu selle tumeduses. Meie inimesed säravad nägu tähed.
Minult küsitakse tihti, kas mul pole häbi olla EKREs? Minu vastus on ülilihtne – häbi on vihata kodumaad ja alavääristada Siberi tragöödiat. Selle pärast peaks olema neil küsijatel häbi.
Mõnikord on halvad asjad head selleks, et ei juhtuks veel halvemaid. See kõik, mis jääb minevikku, sinna ka jäägu, see on juba juhtunud ja me ei saa seda muuta, kuid me saame muuta olevikku ja niiviisi tegutseda tuleviku nimel, sest see kõik, mida me teeme täna, mõjutab meie tulevikku.
Lana Leemets, EKRE