Paar päeva tagasi avaldas Postimees uudise, et haridusministeeriumi uuenduse tagajärjel võivad vene koolid edaspidi pääseda eesti keele tasemeeksamist. Ausalt öeldes, see uudis šokeeris mind; mitte niivõrd seletuskiri ise, vaid selle autor Liina Kersna, kes on Reformierakonna liige ja haridusminister. Pakun välja visata pilgu korraks üheskoos minevikku ja proovida koostada kronoloogiat Reformierakonna seisukohast haridussüsteemi kohta.
Pikaaegsel võimuerakonnal on alati olnud ühtne ja konkreetne positsioon vene koolide suhtes ehk vene koolid kinni ning kohene üleminek eestikeelsele õppele. Aasta-aastalt me kuuleme reformierakondlastelt selleks igasuguseid lubadusi, ikka üks ilusam kui teine. Selle “ilu” saateks saame lugeda õudseid loosungeid sellest, kuidas teisiti lapsed ei saa riigikeelt selgeks ja kuidas see omakorda mõjutab nende tulevikku ning tõmbab risti sellele.
Näiteks aasta 2020, kui austatud riigikogu liige Kristen Michal annab kiire ülevaate sellest, miks just koroonakriisi ajal see teema oluline on ning selgitab, miks peab riigikeelne haridus algama lasteaiast. Michal märgib, et kõige lihtsam ja parem võimalus omandada võõrkeelt on selle õppimisvõimalus juba lasteaias. Samal aastal libisevad tema erakonna- ja parlamendikaaslase Signe Kivi ettepanekust läbi sõnad nagu “ühtne”, “eestikeelne”, “üleminek” jms.
Pean tunnistama, et minule antud ettepanek tundus väga nõrk, sest põhimõtteliselt sarnaneb Reformierakonna fraktsiooni ettepanek oma liikme Kristeni sõnadega – väga üldistatud ülevaade probleemist. Lahendus on küll ilusti välja toodud, kuid mina gümnasistina ei saa probleemist piisavalt süvitsi ülevaadet. Takistuseks oli toodud ainult Keskerakonna soov mitte kaotada vene kogukonna hääli valimistel.
Teiseks näiteks toon Kaja Kallase kõne pealkirjaga “Isamaa ja EKRE – venekeelse haridussüsteemi garandid” aastast 2019. See kõne on Kajale iseloomulik klassikaline süüdistamistaktika ja populism ning jutt sellest, kui tähtis on üleminek, pole midagi uut. On näha, et Reformierakond tahab jätta valijatele mulje, et ta on ainuke aus ja selgrooga erakond, kes julgeb niivõrd vabalt valijaskonna ette ulatada kandiku probleemi ülevaatega, aga (kahjuks või õnneks) pole raasugi meist kõik eile sündinud ja teame nende mahhinatsioone. See selgituskiri on otsene tõestus sellest, et kogu nende jutt on ehe populism ja väga mugav vahend häälte saamiseks.
Tegelikkuses Reformierakond ei taha, et venelastel ja eestlastel oleksid võrdsed võimalused ühiskonnas, oma tegudega nad teevad kõike selleks, et venelased peale kooli lõpetamist koliksid mujale või töötaksid elu lõpuni papa Kallase heaolu nimel. Teisiti ma ei oska seletada olukorda, et räägitakse üht asja ja tehakse kardinaalselt teistsugust. Kahju, et Reformierakonna valijad ei mõista seda lihtsat tõsiasja, et tänapäeva tingimustes järsk üleminek eestikeelsele haridusele on lihtsalt võimatu.
Probleem on kestnud üsna kaua, näiteks aastal 2019 Vadim Belobrovtsev tunnistas, et pealinna vene koolides on üle saja õpetaja, kes ei ole oma eesti keele oskust vajalikul alamtasemel kinnitanud.
Aasta hiljem ilmub artikkel, kus Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart selgitab, miks Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi direktor Sergei Garanža ei ole 22 aastaga suutnud eesti keele oskust vajalikul tasemel (jutt käib C1 tasemest) selgeks õppida. Kõlvarti käest küsiti: “Kas 22 aastat pole piisavalt pikk aeg] selleks, et omandada keelt?”, Kõlvart vastas selgituseks, et keele omandamine on igaühe individuaalne protsess. “Kui kaua see aega võtab, sõltub inimesest,” selgitas Tallinna linnapea.
Kuidas keskmisel Reformi valijal ei teki küsimust, mida me siis veel tahame lastelt, kui õpetajad ja direktorid isegi ei suuda [või ei taha?] piisavalt hästi riigikeelt omandada ning Tallinna linnapea (kes on Reformierakonna valitsuspartneri liige) julgustab seda kõike?
Kuidas oma tööga toime tulevad ja millised tagajärgi sealjuures kaasa toovad need umbkeelsed õpetajad, kellest osad riigikeelt alammäära ulatuseski halvasti valdavad, seda on mul hirmus ette kujutadagi. Lisaks tahan öelda, et idee iseendast pole halb ja ma oleks isegi selle pooldaja, kuid see vajab raudset ja otsusekindlat kätt, mis usinasti töötaks probleemi juurtega ja reguleeriks neid ning sooviks südamest tagada lastele meie riigis kvaliteetset haridust ja kuldset tulevikku.
Minu arvamus eesti keele tasemeeksami kohta on väga lihtne ja konkreetne. Eesti keele tasemeeksam ja selle sooritamise reeglid peavad säilima ka edaspidi samal kujul nagu praegugi. Tasemeeksam on väga oluline infoallikas, tänu millele saame näha, kuidas halveneb või paraneb keele omandamine olenevalt õpetamis- ja õppemetoodikast.
Samuti see distsiplineerib ja motiveerib õpilasi keelt järjekindlamalt ja hoolsamalt õppima ning ei anna nendele võimalust lehvitada loosungeid sõnumitega a la “niikuinii piisab ilmumisest, milleks peaks end pingutama”.
Kõnealune kavandatav muudatus kätkeb endas ohtu, et tulemuseks kujuneb varem või hiljem lõputu probleemidekett, kui needsamad lapsed kasvavad suureks ja avastavad, et on hätta jäänud, sest ei omandanud keelt õigel ajal ja korralikult.
Järelduseks tahan öelda, et Reformierakonna teod ja lubadused tunduvad isiklikult mulle ja paljudele teistele, kellel on analüüsimisoskus, naeruväärseina.
Nagu näitavad nende valitsemisaastad (1999-2016 ja uuesti alates aasta tagant), pole praktiliselt kunagi nende prioriteediks olnud rahvas, vaid oma isiklik kasu. Seega jääbki ainult maha istuda ja vaadata, kuidas Reformierakond mängib häbematu hariduspoliitikaga justkui jalgpalliga, lüües teiste erakondade väravaisse konstruktiivsete kontseptsioonide asemel põhiliselt vaid süüdistustega.
Lana Leemets, gümnaasiumi õpilane
