Pole saladus, et peaminister Kaja Kallase maine oli ülinõrk isegi omade seas, sest ta valmistab oma rumala jutuga neilegi pidevalt piinlikkust. Üks meediaväljaanne kirjeldas, kuidas reformierakondlased kuulavad rahulolevalt oma valitsusjuhi juttu, ja siis tuleb jahmatus: “Miks ta tõi pensionäride hakkamasaamisest rääkides näiteks oma vanemad!?”
Funktsionaalne lugemisoskus tähendab seda, et lugeja saab ikka loetud tekstist aru ka. Funktsionaalne rääkimisoskus peaks seega tähendama, et inimene saab aru, mida ja millest ta räägib – aga Kaja Kallas ei saa, üksik mõte läheb uitama ja lollused ronivad keelele.
Võib eeldada, et Kaja Kallasel ei tulnud pähegi, et tema jõukad vanemad ei sobi näiteks, kui jutt on pensionäride hakkamasaamisest – ta on lihtsalt näinud, et nad saavad hakkama, ju siis peaksid kõik saama. Kindlasti aga ei arvanud peaministrihakatis, et teeb sellega karuteene ka oma isale, kelle puhul hakatakse sellist võrdlust kuuldes kohe kümmet miljonit dollarit meelde tuletama.
Sama oli ka jutuga, et kui kord kriisid lõpeksid, siis saab peaminister valitsema hakata. Eeldatavasti pidas Kaja Kallas silmas seda, et kui kriise poleks, siis saaks ka tema rahulikult “peenhäälestamisega” tegeleda. Nagu Taavi Rõivas enne teda.
Paraku polnud taevas pilvitu ka varasematel Reformierakonna peaministritel. Taavi Rõivase valitsemisajal algas rändekriis ja peaminister sai kuulda kõva kriitikat selle eest, et tõttas Euroopa Komisjoni ja selle presidendi Jean-Claude Junckeri pagulaskvoote heaks kiitma.
Andrus Ansipi ajad olid veelgi hullemad – kõigepealt käpardlik pronkssõduri ümberpaigaldamine, mis paiskas riigi sügavasse rahvusteemalisse sisepoliitilisse kriisi; siis majandussurutis, kus Reformierakond jättis oma rahva abita ja umbes sada tuhat lahkus välismaale elatist teenima, ja viimaks tuli tal vastust anda selle eest, miks Eesti ei ole siiani jõudnud viie rikkaima riigi hulka.
Naastes Kaja Kallase juurde – peaminister ei oska esineda ei seadusandjate ega kogu rahva ees. See jutt, mis talle eelnevalt sisse kodeeritakse, voolab iga küsimuse peale, läheb see siis küsimusega kokku või mitte. Pikka aega rääkis Kaja Kallas diisliaktsiisi tõusust, et see olevat eelmise valitsuse korraldatud ja tema ei saavat midagi teha, kuni üks ERR-i ajakirjanik süüdistas teda otse vassimises, selgitades ise intervjueeritavale, kuidas asjad tegelikult olid ja on.
Nüüd loeb peaminister igas olukorras ette need neli asja, mida nemad olevat elektrikriisi leevenduseks teinud, kordab üle, et riik (valitsus) ei olevat milleski süüdi, tuletab meelde, et rahvas on kunagi saanud õigustamatult odavat elektrit ja ei tohi seetõttu viriseda ning lõpetab, et elektrihinda ei tohigi laialdasemalt kompenseerida, muidu saavat “pursuid” õigustamatult odava elektri. Vahel läheb tema vastus saadiku küsimusest nii mööda, et kõigil hakkab piinlik, peale Kaja Kallase enda.
Kui aga tuletada meelde, kuidas omal ajal minister Kert Kingot umbusaldati, siis Reformierakonna naispere sisises tollal õelusest nagu ussipesa, kusjuures vihasemaks salvajaks oli Kaja Kallas. Nüüd on vähemalt tema enda pihta käiv kriitika igati õigustatud. Blondiini-anekdootide kogu on ühe peatüki juurde saanud.
Aastaga muutub väga palju – kui Kaja Kallase ametisse astumise järel kinnitas iga sots peaministri poole pöördudes, kui meeletult hea meel on tal Eesti esimese naispeaministri üle, siis kolmapäevases infotunnis ütles Indrek Saar valitsusjuhile juba karmilt: “Noh, jah, kui endal ideid ja nutti ja võib-olla ka empaatiavõimet napib, siis võiks ju vähemalt vähemasti ringi vaadata.”
Teisipäeval teeb Kaja Kallas Riigikogu ees poliitilise avalduse elektrihindade kohta. Kui ametniku poolt valmis kirjutatud avaldus võib tulla päris “söödav”, siis hiljem saadikutele vastates hakkab peaministri suust kindlasti jälle “pärleid” voolama.