Eestis valitseb naiivne kujutelm, mis on mõnes osas pärit nõukogulikust internatsionalismist ning teisalt pseudoliberaalsest globalismist, et kui panna kokku eri rahvustest ja erinevatest kultuuriruumidest pärit inimesed, siis saab neist üks suur ja ühine pere. Tegelikkus on enamasti risti vastupidine.
Laias laastus on seda asja kirjeldatud hoopiski teistpidi: kui kohtuvad kaks erineva kultuuritaustaga inimest, siis võetakse teisest kultuurist midagi üle umbes 25% ulatuses; täiesti vastuvõetamatu on umbes kolmandik ehk 33% ja ülejäänu jätab külmaks. Mida kaugemad on kultuurid keeleliselt, usuliselt, ajalooliselt ja traditsiooniliselt, seda vähem on kokkupuutepunkte ja neid ei saa jõuga tekitada. Erinevus mitte ei rikasta, vaid ajab enamasti tülli.
Kolumnist Karl Olaf Rääk kommenteerib tegelikkust: „Kui tähele paneme, siis kõik need miljonirahvaste esindajad, kes siia kolivad, ei kavatse oma eluviise millegagi rikastada. Nad hoiavad OMA kultuuri ka siis, kui asuvad kodumaalt eemal. /…/ Aga eestlastel peab kõik tagurpidi olema. Meile sisendatakse aktivistide poolt, et me peame omas kodus üle võtma ükskõik millise rahva tavad, harjumused ja reeglid. Et borši, hakklihakastme ja šerbeti ühte patta kokku mikserdamine annab kokku kuidagi eriti väärt gurmeetoidu. Ütleks siiski, et kui eesti keel ja kultuur maa pealt ära integreeritakse, siis ei muutu maailma kultuuripilt sellest kuidagi rikkamaks. Vaid jääb Eesti kultuuri võrra vaesemaks.“
Eriti raskeks võib kujuneda olukord lasteaedades, kui seal pannakse kokku erinevatest rahvustest, rassidest ja kultuuridest lapsed – ideaalpilt on see, mida nägime ka Nõukogude Liidu reklaamides, kus must, valge ja tõmmu lapsuke mängivad kõik üheskoos. Tegelikkus on märksa karmim – temperamentsema taustaga rahvustest lapsed satuvad teistega rohkem konflikti. Kui lasteaias on palju erineva taustaga lapsi, on ka töötajatel-pedagoogidel rohkem tegu korra hoidmise ja suhtluse korraldamise kui pedagoogilise tööga.
Aga ikka arvatakse, et nõukogulik internatsionalism ja liberaalne multikultuursus on midagi edasiviivat – kuigi näiteks Lääne-Euroopas viivad põlisrahva lapsevanemad oma lapsed ära erakoolidesse ja üha enam ka kristlikesse koolidesse, sest Aafrika ja Araabia lapsi täis riiklikes koolides on palju kultuurilisi konflikte ning lapsed saavad vähem õppida, ka seetõttu, et õpetajad tegelevad afgaani ja jeemeni lapsukeste “integreerimisega” ehk sellega, et nood ei kiskleks.
Ja siit edasi uudis BNS-ilt:
Eesti Pagulasabi nõustab Ida-Virumaa ja Tallinna lasteaedade spetsialiste, et aidata kaasa paremini lõimuvate ja kaasavamate õpikeskkondade loomisele. 2025. aasta jaanuari lõpuni kestvat programmi toetab Briti Nõukogu Eestis.
Eesti Pagulasabi teadlikkuse valdkonna spetsialisti Mirjam Renniti sõnul on Pagulasabil pikaajaline kogemus alushariduse spetsialistide nõustamisel ja koolitamisel. “Oleme aastate jooksul toetanud sadu lasteaiaõpetajaid, andes neile teadmisi ja oskusi, kuidas teadlikumalt lõimida erineva keele-, rände- ja kultuuritaustaga lapsi ning peresid,” sõnas Rennit.
Tema sõnul suurendadakse lasteaiaõpetajate kogemuspõhise nõustamise käigus nende oskusi ja enesekindlust mitmekultuurilises keskkonnas töötamiseks. “Selle tulemusel on õpetajad paremini ette valmistatud, et edendada laste seas kultuurilise mitmekesisuse mõistmist ja austamist, mis aitab omakorda kaasa ühtsustunde loomisele nii lasteaedades kui ka laiemalt kohalikus kogukonnas.”
Programm pöörab erilist tähelepanu erinevatest riikidest pärit venekeelsete perede kaasamisele eestikeelsetes õppeasutustes. Koostöös spetsialistidega otsitakse nõustamisprotsessi käigus lahendusi, mis toetavad kogukondadevahelist suhtlust ja aitavad vähendada venekeelsete kogukondade sotsiaalset tõrjutust.”
Sõnades kõlab kõik hästi, aga reaalsuses on eesti lapsevanemad öelnud, et koju tulnud laps pudistab mingeid vene sõnu, sest mitte-eestlastest lapsed eesti keelt ei aktsepteeri (ilmselt kodust kaasa saadud põhimõtete tõttu) ja ühislasteaed kujuneb pigem eestlaste lõimimiseks venekeelsesse ruumi. (BNS-UU)