Tundub, et Eesti riigi kõige põletavam ja keerulisem mõistatus on lõpuks lahendatud ning seda mitte rahva, vaid meie tubli Riigikogu esimehe Lauri Hussari väsimatu detektiivitöö tulemusena. Sest milleks meile pikad ühiskondlikud debatid, erinevate visioonide kaalumine või Jumala eest – rahva käest arvamuse küsimine –, kui meil on olemas parlamendi vanematekogu ja üks erakordselt hakkaja vahendaja.
Just siis, kui tundus, et Kadrioru troonile pürgijate nimekiri meenutab pigem häbelikku poistebändi, kus keegi ei julge esimesena mikrofoni haarata, astus areenile Lauri Hussar ja teatas võidukalt: roheline tuli on süttinud!
Õiguskantsler Ülle Madise, kes veel mõne päeva eest lubas Tootsi kombel “õunte pealt vaadata” ja suurt üleriigilist armastust oodata, olevat Hussarile sosistanud need maagilised sõnad – jah, ma olen valmis presidendiks kandideerima. Selle poliitilise kosjasobitamise juures on muidugi sulnist irooniat rohkem kui rubla eest. Kogu protsess meenutab peenemat sorti printsessi valimist, kus pruut ise teatab, et tuleb altari ette ainult siis, kui absoluutselt terve küla – nii sõbrad kui ka vihavaenlased – teda põlvili paluma hoidub. Ja ennäe, parlamendi tagatubades käibki juba vilgas sagimine, et tulevasele riigipeale vajalikke toetushääli kokku kanda. Milline imeline, peaaegu liigutav üksmeel riigis, kus muidu ei suudeta kokku leppida isegi selles, mis päeval riigieelarve miinusesse läks.
Kogu selle suurepärase “leidmise” juures jääb aga õhku üks pisike, peaaegu märkamatu detail. Samal ajal kui Toompea koridorides käib vilgas sahkerdamine ja üksteisele õlalepatsutamine, vaatab tavaline Eesti inimene seda mängu kõrvalt nagu järjekordset seebiooperit. Meile kuvatakse pilti, kus tulevane riigipea on justkui poliitilise eliidi omavaheline kokkulepe, pakettmõiste, mille Lauri Hussar meile pidulikult ja lipsustatult üle annab. Kandidaat on leitud, allkirjad kogutakse kokku ja kodanikul jääb üle vaid televiisori ees oodata, millal valge suits Toompealt tõuseb.
Nii, et võite kergemalt hingata ja oma otsingud lõpetada, armas rahvas. Teie eest on juba mõeldud, teie eest on juba leitud ning tundub, et meile disainitakse just sellist presidenti, kes sobib kõigile natuke, aga mitte kellelegi liiga ambitsioonikalt. Jääb vaid loota, et kui see hoolikalt pakendatud kingitus sügisel Kadriorgu saadetakse, ei selgu poole tee peal, et garantiiperiood sai otsa juba enne ametivande andmist.
Rainis Lipstok