Eestil oleks mõistlik teha diviisi suurtükiväe ja 120 mm miinipildujapatareide mehhaniseerimise otsused kiiresti, sest tulemuseni jõuaksime alles nelja-viie aasta pärast, kirjutab Leo Kunnas.
Kui praegused sõjalise riigikaitse arendamise plaanid teostuvad, siis saab Eesti endale 2026. aastaks 36 liikursuurtükki ja kuus mitmikraketiheitjat HIMARS. Lisaks on igas jalaväepataljonis üheksa järelveetavat 120-millimeetrist miinipildujat. Samuti oleme hankimas suuri koguseid erinevat tüüpi laskemoona.
Mitmikraketiheitjad annavad meile täiesti uue süvatulelöökide võimekuse, võime lasta kas 70 või 300 kilomeetri kaugusele, olenevalt erinevat tüüpi rakettide laskekaugusest. Need arengud on positiivseid, aga need teostuvad mitte varem kui aastaks 2026.
Paraku ei asenda mitmikraketiheitjad otsest kaudtulevõimekust, mida meil on vaja rindel võitlevate üksuste toetamiseks. Oleme loovutanud 67 suurtükiväe relvasüsteemi meie de facto liitlasele Ukrainale, mis vähendas meie vähest kaudtulevõimekust veelgi. Valitsus ei ole meile näidanud Ukrainale antavate relvade asendusplaani.
Meil on praegu 24 liikursuurtükki ehk Kõud. Seda võimekust on liiga vähe, et meil oleks nüüdisaegse sõja tingimustes võimalik edukalt sõda pidada. Võrdluseks: Soome kaitseväel on suurtükiväe relvasüsteeme (s.h. 120 mm miinipildujaid) kokku 1690.
Relvasüsteemide vähesus on jäänuk eelmise kümnendi niinimetatud jõukohase riigikaitse ajast, mil sõjaaja kaitseväe struktuuris oli ainult kaks suurtükiväepataljoni. Seda oli juba siis ilmselgelt vähe ning on veelgi vähem Ukraina sõja viimase kahe aasta lahingutegevuse kontekstis. Me näeme, et suurtükiväel on nüüdisaegses sõjas väga tähtis roll.
Murekoht on diviisi suurtükivägi. Mõistlik oleks hankida ratastel liikursuurtükke, mida peaks vaja kahe pataljoni jagu ehk kokku 36 relvasüsteemi. Sel juhul moodustuks rügement, kus on üks pika laskeulatusega suurtükiväepataljon, mis kasutaks HIMARS-e ja varitsevat õhuründemoona ning kaks pataljoni ratastel liikursuurtükkidega, mille laskekaugus oleks kuni 40 kilomeetrit.
Otsused tuleks langetada järgmise nelja aasta (2025–2028) riigieelarve strateegia koostamise käigus käesoleva aasta kevadel ning võimearendused käivitada viivitamata. Sel juhul saaksime selle võimekuse kõige varem aastatel 2027–2028.
Jalaväebrigaadide jalaväepataljonide 120 millimeetrised miinipildujad tuleks asendada veokitel paiknevatega ehk need üksused mehhaniseerida.
Kui saaksime selle kõik selle tehtud, siis oleks meil kaartule relvasüsteeme kokku umbes 200. Me saavutaksime soomlastega võrreldava mõistliku proportsiooni, et omada ka kaudtule osas piisavalt iseseisvat sõjalist kaitsevõimet.
Arvestama peab sedagi, et kui sõjategevus läheb natukenegi pikemaks, siis 30–40 päeva jooksul lüüakse umbes pooled suurtükiväe relvasüsteemid rivist välja, ükskõik kui hästi me ka ei sõdiks. Me näeme seda Ukrainas.
Jätkata tuleb ka laskemoonavarude suurendamisega. Ka tankitõrjemiinid, mis me Ukrainale andsime, on vaja viivitamatult asendada. Kui suudaksime ise toota sõjalise otstarbega lõhkeainet, võimaldaks see toota nii suurtükimürske, miinipildujamiine kui ka tankitõrje- ja jalaväemiine. Kogused on nõnda suured, et lõhkeaine tootmine tasuks meil endal ära, teisest küljest elavdaks see majandust. Kaitsetööstuse osa majanduses ei tohiks alahinnata, eriti nüüd, kui majandus ei ole heas seisus ning vajab positiivset tõuget.
Mõistlik oleks teha diviisi suurtükiväe ja 120 mm miinipildujapatareide mehhaniseerimise otsused kiiresti, sest tulemuseni jõuaksime alles nelja-viie aasta pärast. Kindlasti ei tohiks neid otsuseid lükata kümnendi lõppu. Julgeolekuolukord on selleks liiga ohtlik.
Leo Kunnas
kolonelleitnant (reservis), Riigikogu liige (EKRE)