Võib vaielda selle üle, täpselt üle, täpselt millisel 2014. aasta veebruari lõpu päeval alustas Venemaa Krimmi okupeerimist ja hilisemat annekteerimist, aga alanud aastal saab igal juhul täis kümme aastat Venemaa–Ukraina (Donbassi) sõja algusest. Sõda on sõda sellest hoolimata, kas seda tahetakse sõjana näha või tunnistada. Meie iseseisvuspäeval möödub kaks aastat Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algusest Ukraina vastu.
Kuidas määratleda mõlema sõdiva poole jaoks võitu?
Venemaale tähendaks täielik võit kogu Ukraina okupeerimist või olukorra saavutamist, kus Ukrainas tuleks võimule venemeelne valitsus, kes juhiks Ukraina tagasi Venemaa mõjusfääri. Kas säärane võit on saavutatav? Ei ole. Venemaa kaotas Ukraina 2014. aastal. See kaotus on pöördumatu, sest Ukraina on nüüdisaegse Venemaa jaoks lihtsalt ülemäära suur tükk – liiga suur rahvaarvu, territooriumi ja (sõja)majandusliku potentsiaali poolest. Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda osutusid Venemaale Pyrrhose võitudeks, sest just need panid aluse Ukraina rahvuslikule ühtsusele. Sellele tuginedes võisin kohe Venemaa laiaulatusliku kallaletungi alguses, mil vähesed väljaspool Ukrainat ukrainlastesse uskusid, väita, et Ukraina ei ole sõjaliselt võidetav. Suur tükk ajab suu lõhki. Nõnda on ka läinud. Mõne- või ka mõnekümne kilomeetri sügavused taktikalised muudatused rindejoonel üldpilti ei muuda.
Ukrainale tähendaks täielik võit omakorda kõigi okupeeritud alade, kaasa arvatud Krimmi, vabastamist. On see saavutatav? Mitte Ukraina oma jõududega. Selleks vajaks Ukraina sõjalist välisabi mahus, mis oleks laias laastus umbes pool USA relvajõudude raskerelvastusest ja sõjaaja varudest. Kas meie liitlased ja partnerid kogu maailmas oleksid võimelised Ukrainat säärases ulatuses toetama? Käesoleval ja järgmisel aastal kindlasti mitte. Ameerika Ühendriikidel on vaja hoida sõjalist tasakaalu Hiinaga. Kaugem tulevik sõltub sellest, kuidas suudavad lääneriigid oma sõjatööstuse käima saada.
Ukraina nõrk koht ei ole sõjaline võitlusvõime, vaid riigi rahandus. Ukraina vajab alanud aastal vähemalt 80 miljardit (optimaalselt 100–120 miljardit) eurot finantsabi, et riiki käigus hoida. Samad suurusjärgud kehtivad ka iga järgneva sõja-aasta kohta. Tuleb arvestada ka sellega, et korruptsioon vähendab abi tõhusust vähemalt ühe viiendiku võrra. Kas ja kui kaua ollakse valmis Ukrainale säärases mahus finantsabi andma? Seda ei oska ma prognoosida.
Rahanduslikest ja majanduslikest raskustest hoolimata on Ukraina Soome Talvesõja tõrjevõidu (soome keeles torjuntavoitto) igal juhul juba saavutanud. Soome kaotas Talvesõja tagajärjel umbes kümnendiku riigi territooriumist, aga säilitas iseseisvuse, sõltumatuse ja sõjalise võitlusvõime. Venemaa okupeerib praegu umbes 17 protsenti Ukraina territooriumist. 2022. aasta märtsi lõpus oli Venemaa käes koguni 30 protsenti Ukraina pindalast, ent nelja suurema vastupealetungi käigus 2022. aasta kevadel ja sügisel suutsid Ukraina väed vabastada kogu Põhja-Ukraina ning Dnepri jõe läänekalda koos Hersoni linnaga.
Olen kahel juhul Ukraina relvajõudude tegevust kritiseerinud mitte tagantjärele tarkusest, vaid vahetult sündmuste toimumise ajal. Pärast Harkivi oblasti okupeeritud alade edukat vabastamist 2022. aasta septembri alguses oleksid Ukraina väed pidanud viivitamatult pealetungi jätkama ning tungima Luhanski oblastis edasi nii kaugele kui vähegi võimalik. Selleks ajaks polnud Vene pool veel jõudnud valmis ehitada ulatuslikke kaitseliine, mis tänaseks kulgevad mitme vööndina nii okupeeritud aladel kui ka Venemaa territooriumil piki Ukraina piiri. Siin võib kasutada Vabadussõja analoogi: kui meie vanaisad oleksid peatanud suure vastupealetungi kusagil Rakvere–Tartu joonel, et logistikat järele oodata, oleks sõja tulemus võinud kujuneda hoopis teistsuguseks.
Vene poole ulatuslikud kaitserajatised olid ka põhiliseks põhjuseks, miks Ukraina vägede eelmise aasta suvepealetung soovitud tulemusi ei andnud. Samade kaitserajatiste tõttu oli Ukraina poole pealöök tõenäoliselt kavandatud Hersoni oblastis üle Dnepri jõe, aga Kahhovka tammi õhkimine ja sellele järgnenud ligi 600 ruutkilomeetrise maa-ala üleujutamine välistas selle võimaluse.
Juba juuni lõpuks oli tegelikult selge, et Ukraina vägedel ei ole poliitikute soovidest või välispartnerite ootustest hoolimata võimalik operatiivset või ammugi strateegilist edu saavutada. Mõistlik oleks olnud pealetung katkestada, tõrjuda ise Vene poole pealetungikatsed ning piirduda taktikaliste vasturünnakutega otsustavate võtmekohtade tagasivõtmiseks juhul, kui need on käest läinud. Nõnda võitlevad Ukraina relvajõud praegu kõikjal, kus Vene väed üritavad peale tungida. Kui Vene väejuhatus tahab lasta oma sõduritel surra, siis ei ole võimalik neid takistada. Kui Vene pool soovib, võib ta ju iga Ukraina rajoonikeskuse või väikelinna vallutamist näidata suure võiduna, aga tegelikkus on see, et eelmine aasta ei toonud ida- ja lõunarindel märkimisväärseid muutusi ning tõenäoliselt saab nii olema ka käesoleval aastal.
Mis on aga vahepeal muutunud? Ukraina relvajõudude võime anda sügavale Venemaa territooriumile ulatuvaid tulelööke ja teostada süvaoperatsioone on hüppeliselt kasvanud. Suuri kaotusi kandnud Venemaa Musta mere laevastik on Krimmist välja tõrjutud. See tähendab, et Vene väed on minetanud kas või teoreetilisegi võimaluse Dnepri ületamiseks ning Mõkolajevi–Odessa suunal uue pealetungi alustamiseks.
Mis juhtub, kui Ukraina ei saa sel aastal vajalikus mahus finantsabi? Sel juhul lahendatakse probleem siselaenude ja rahatrükiga. Kumbki pole hea variant, rahatrükk põhjustaks hüppelise inflatsiooni kasvu, aga Ukraina tervikuna peaks vastu. Kui sõjalise abi maht püsib eelmise aasta tasemel või isegi kuni kolmandiku võrra väheneb, suudavad Ukraina relvajõud ikkagi oma positsioone hoida ning praeguse status quo säilitada.
Kahe Venemaa laiaulatusliku kallaletungi aasta jooksul olen näinud eufoorilisi hinnanguid ja kommentaare vaheldumas paanilistega, olenevalt sõdivate poolte põhiliselt taktikalise tasandi edust või ebaedust. Kummakski pole erilist põhjust. Ukrainlased peavad ka sel aastal sõda edasi nii hästi, nagu nad vähegi suudavad. Nad on teinud seda juba viimased kümme aastat.
…
Miks on Ukraina meile sedavõrd tähtis? Vastus on lihtne: ilma täieliku võiduta Ukraina üle ei saa Venemaa mitte kunagi impeeriumi taastada. Kallaletung Ukrainale näitas Venemaa imperialistlikku nägu. Isegi juhul, kui Ukraina ei suuda täielikku võitu saavutada ning on sunnitud sõlmima rahu ebasoodsatel tingimustel ehk okupeeritud alade kaotamise hinnaga, kujuneks ikkagi olukord, kus Venemaa edasine tegevusvabadus oleks suhteliselt piiratud. Kohe, kui Venemaa viiks oma väed Ukraina piiridelt minema, et kasutada neid kusagil mujal, näiteks Baltikumi vastu, kasutaks Ukraina omakorda tekkinud võimalust kaotatud alade vabastamiseks. Ukraina püsimine on strateegiline vastukaal, mis ei lase Venemaal Ida-Euroopas võimutseda.
Leo Kunnas, reservkolonelleitnant, riigikogu liige (EKRE fraktsioon)
Artikkel ilmunud Postimehe lisas “Tähenduse teejuhid”: https://teejuhid.postimees.ee/7940770/leo-kunnas-eufooria-ja-paanika-vahel