Hübriidohtude ajastul peavad ka politsei ja piirivalve täitma sõjalisi ülesandeid, kirjutab Riigikogu liige Leo Kunnas (EKRE).
„Sama käsku või korraldust võib mõista väga erinevalt. Kui anda sõjaväelasele käsk „Kaitse seda maja!”, asub ta positsioonile, paneb paika laskesektori, rajab kindlustusi ning kui vaenlane läheneb, avab tule ja võitleb. Politseinik näeb seda ülesannet hoopis teisiti. Ta laseb paigutada maja ümbrusse turvakaamerad ja majja valve- ja häiresüsteemi. Kui pätt peaks sisse tungima, ruttab ta kohale ja püüab päti kinni võtta,“ kirjutab kogenud kaitseväelane Leo Kunnas Delfis.
„Kumbki lähenemine pole õige ega väär, teisest halvem või parem. Need lähtuvad lihtsalt erinevast olukorrast ja vastasest. Kõik peaks olema selge ja arusaadav: politsei püüab kurjategijaid ja kaitsevägi võitleb vaenlasega.
Mis siis, kui politseiniku vastas ei seisa enam tavaline pätt ega ka kavalam ja oskuslikum organiseeritud kurjategija ega piirivalvuri vastas piiririkkuja, kelle eesmärk on jõuda kusagile Lääne-Euroopasse? Millest peaksime siis lähtuma? Eks ikka teiste kogemustest.“
Leo Kunnas kirjutab: „Laiaulatuslik kallaletung, mille korral selgesti identifitseeritavad vaenuväed ületaksid suurte üksustena (brigaadide või pataljonide taktikaliste gruppidena) Eesti riigipiiri, on ainult üks võimalik ohustsenaarium. Sel juhul oleks asi selge: agressiooni tõrjumise põhivastutus langeks kaitseministeeriumile ning seda teeksid kaitsevägi ja kaitseliit. Kuid ka sel juhul oleks siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv piirivalve ikkagi esimene, kes peaks vaenlasega lahingukontakti astuma.
Juba kukutamisrünnaku korral, kus vaenlane püüaks väikesearvuliste eriüksuste sisseimbumise ning õhu- ja meredessantidega vallutada Tallinna võtmeobjekte ning sellega kukutada seaduslikku riigivõimu, oleks lugu palju keerulisem. Vaenlane teeks tõenäoliselt kõik endast oleneva, et nende võitlejaid ei oleks võimalik identifitseerida. Säärases „hallis olukorras” ehk vähemalt kukutamisrünnaku algusfaasis langeks reageerimise põhiraskus paratamatult siseministeeriumi õlule. Näiteks Tšetšeenias tegid Vene eriüksused säärase ebaõnnestunud katse juba 1991. aasta septembris, maandudes Groznõi lennuväljal, kust nad edasi ei pääsenud.
Juhul kui Vene eriteenistused kutsuvad esile riigisisese relvakonflikti, samuti mitmesuguste hübriidsõja stsenaariumite puhul, mil vaenlane ei ole selgelt ja üheselt määratletav, ei saakski vastutust kriisi või konflikti lahendamise eest panna kellelegi teisele peale siseministeeriumi.
Kellega tuleks politsei- ja piirivalveametil sel juhul silmitsi seista? Meie vastu võitleksid GRU spetsnaz ja ebaseaduslikud relvagrupeeringud, mille nad on Eesti elanikest moodustanud. Tegemist võib tulla ka mitmesuguste irregulaarste relvaüksustega – kasakate, Wagneri grupi laadsete palgasõdurite, ideoloogilistel või majanduslikel põhjustel võitlevate vabatahtlikega, kes eitaksid oma seost Venemaaga ning keda vormiriietuse ja/või eraldusmärkide puudumise tõttu oleks raske vaenlasena identifitseerida. Säärase ohustsenaariumi realiseerumise korral muutub eriti oluliseks piirivalve roll, sest piire sulgemata ja tugevat piirirežiimi kehtestamata poleks võimalik Venemaa sekkumist tõkestada ega konflikti lahendada.
Kuigi tegu oleks ebaseaduslike relvaformeeringutega või irregulaarsete üksustega, tuleks arvestada, et vaenlane kasutab sõjaväerelvastust ja -taktikat. Politseile omase organisatsiooni, relvastuse, taktika ja väljaõppega nende vastu ei saaks.“