Ukraina sõja algusfaasis üritas Venemaa rünnata Kiievit ja sai valusalt kõrvetada. Aga kui kaitstud on agressori rünnakute eest Tallinn ja kuidas linna kaitsevõimet tõsta? Selgust aitab tuua Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, Kaitseliidu Tallinna maleva asutajaliige, kolonelleitnant reservis Leo Kunnas (EKRE).
Sõda maismaal
Alustuseks märgib Kunnas: „Selleks, et kaitsta Tallinna, tuleb esmalt aru saada põhitõdedest. Kõigepealt – vaenlast ei tohi lasta Tallinnale lähemale kui 90 kilomeetrit. Tallinn ei tohi kunagi sattuda Vene reaktiivsuurtükiväe või ammugi mitte tavalise suurtükiväe laskeulatusse, mis on omakorda umbes kolmkümmend kilomeetrit.“
Kunnase sõnul peavad meil olema nii võimekad relvajõud, et me tõrjume vaenlase enne, kui see jõuab linnast üheksakümne kilomeetri kaugusele, rääkimata siis kolmekümnest kilomeetrist.
„Meie eesmärk ei tohi olla Tallinnas võitlemine. Meie eesmärk peab olema, et vaenlane ei jõuaks mitte kunagi nii kaugele. Meil on vaja piisavalt võimekaid relvajõude, mis suudaksid pidada viivitus- ja kaitselahinguid ning sooritada taktikalisi vasturünnakuid. Ka EKRE programmiline seisukoht, et sõjaaja kaitsevägi peab olema suurem kui 50 000 inimest, tuleneb nendest vajadustest. Venemaa laiaulatusliku kallatungi järel Ukrainale liigumegi me jõudsate sammudega sinnapoole.“
Teine aspekt, millele Kunnas tähelepanu juhib, on elanikkonna kaitse, sest sõja korral kannatab tsiviilelanikkond kõige rohkem.
„Tsiviilelanikkonna kaitseks on vaja teavitamissüsteemi, varjendeid, varjekohti ja evakuatsiooniplaani, sest kõikidel tsiviilisikutel ei ole mõtet jääda linna. Päästeamet, kes elanikkonnakaitse eest vastutab, teeb kõige selle loomisel alles esimesi samme. Kolmkümmend aastat on Eesti ametiisikud ja avalikkus elanud usus, et sõda pole võimalik. Nii pikka mahajäämust on raske kiiresti tasa teha.“
Rannakaitse
Linna kaitsmise seisukohalt on oluline ka rannakaitse ja miiniveeskamise võimekus, tõdeb Kunnas. „Vaenlane võib teha õhu- ja meredessante ehk püüda rünnata Tallinna ning ümbruskonna võtmekohti õhust ja merelt. Ka Kiievit püüti ju vallutada ootamatu rünnakuga, mille eesmärgiks oli kukutada Ukraina seaduslik valitsus ja panna asemele venemeelne libavalitsus. Meredessantide tõkestamiseks on vaja miiniveeskamise ja rannakaitse võimekust, millega kontrollida miinivälju ja uputada vaenlase laevu. Täpselt nii, nagu tegid ukrainlased Mustal merel Odessa piirkonnas – läbipääs tähtsamatesse sadamasse mineeriti ja kaldal asuvate rannakaitse raketikompleksidega lasti vaenlase laevad põhja. Ukrainas nägime seda kõike kuni Venemaa Musta mere laevastiku lipulaeva ristleja Moskva uputamiseni välja.“
Kunnas märgib, et Eestile rannakaitse muretsemise otsuse tegi nüüdseks juba üle-eelmine EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus 2020. aasta sügisel. „Tänaseks ongi Eesti merekaitsevõimekus juba palju parem, sest meremiinid on meil nüüd olemas. Järgmise aasta lõpuks saadakse kätte ka rannakaitse raketikompleksid laevatõrjerakettidega, mille laskekaugus on kuni 280 kilomeetrit. Pärast seda võib öelda, et meie mereväel on tõesti olemas sõjaline võimekus, millega suudaksime Vene merejalaväe pääsu Tallinna piirkonna sadamatesse tõkestada. Ma pean väga oluliseks, et EKRE selle valitsuses olles saavutas, ning ka järgmised valitsused on jätkanud järjepidevalt selle otsuse elluviimist. Siit tuleb hästi välja ka võimearenduste ajaline raamistik. Kui täna midagi otsustada, kulub kolm-neli aastat, kuni otsus suudetakse ellu viia ehk kuni relvasüsteemid reaalselt hangitakse ja need kasutusele võetakse.“
Õhukaitse
Meie õhutõrje on siiani piirdunud kahe jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoniga, kus on olemas lähiõhutõrje raketikompleksid ja õhutõrjekahurid, nendib Kunnas.
„Maakaitseüksustel lähiõhutõrje puudub, ja ammugi puudub meil võimekus Suur-Tallinna piirkonda vaenlase õhurünnakute ja puruks pommitamise eest kaitsta. Praegune valitsus suutis lõpuks teha otsuse, et maakaitseüksustele hangitakse õlalt lastavad lähiõhutõrje raketikompleksid koos rakettidega. Mõistagi puudutab see ka Põhja maakaitseringkonda, kuhu kuuluvad Kaitseliidu Tallinna, Harju ja Rapla malevad.
Poola kaitsetööstuselt hangitakse lühimaa raketikompleksid Piorun ehk Grom-M. Tegu on raketisüsteemi Grom moderniseeritud variandiga, mille disain omakorda põhines Nõukogude päritolu õlalt lastaval raketikompleksil Igla. Ukraina sõjas on see relvasüsteem ennast hästi tõestanud, alla tulistada on suudetud nii hävituslennukeid, ründelennukeid, lahingukoptereid kui ka droone.“
Teine, õhukaitse seisukohalt veelgi olulisem küsimus on Kunnase sõnul keskmaa õhutõrje. „Keskmaa õhutõrje puhul räägime laskekaugusest 20-40 kilomeetrit ja laskekõrgusest vähemalt kümme kilomeetrit. Kui see võimekus luuakse, siis ei saa Suur-Tallinna ruumi enam õhust puruks pommitada. Kokkuvõtteks: peame maismaal tõrjuma vaenlase kaugemal kui 90 kilomeetrit Tallinnast, tagasi lööma õhu- ja meredessandid ning kaitsma linna ka õhust puruks pommitamise eest,“ räägib Kunnas.
„Valitsus on keskmaa õhutõrje loomise otsuse viimaks teinud. Nelja järgneva aasta jooksul planeeritakse selleks kulutada 405 miljonit eurot. Kallis? Muidugi on. Selle eest saaks teha palju muud. Aga kui palju läheks maksma purustatud Tallinna taastamine? Ukraina hävitatud linnade näitel võib öelda, et miljardeid.
Soovitasime keskmaa õhutõrje loomist Riigikogu riigikaitsekomisjonis koos fraktsioonikaaslase brigaadikindral Alar Lanemaniga juba enne Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algust Ukrainas, eelmise aasta novembris. Saavutame keskmaa õhutõrje võimekuse 2025.-2026. aastaks. Püüdsime seda otsust läbi suruda juba üle-eelmises valitsuses, aga erinevalt miiniveeskamise ja rannakaitse võimekusest see ei õnnestunud. Sellevõrra nüüd asi venib. Need otsused oleks valitsus pidanud tegema varem, aga parem hilja kui mitte kunagi.“
Kaitseliidu roll
Kunnas osutab, et Tallinna kaitsmisel on Kaitseliidu roll võtmetähtsusega, kuivõrd esimese ja teise jalaväebrigaadi üksused koonduvad eelkõige kirde- ja kagusuunale.
„Küsimus on kaitseväe suuruses, maakaitseüksusi on vaja lihtsalt suurendada, olgu need siis Kaitseliidu põhised või kaitseväe reservist. See on oluline ka sellepärast, et kui räägime potentsiaalsest viiendast kolonnist, siis kuidas saaksime Ukraina sõja näitel Tallinnas elavate Venemaa kodanike lojaalsuses kindlad olla? Võime oletada, et paljud neist on lojaalsed hoopiski Vene riigile,“ ütleb Kunnas.
„Seepärast on just Põhja maakaitseringkonna Tallinna ja Harju malevate roll väga oluline – need peavad olema sedavõrd tugevad, et suudavad vajaduse korral potentsiaalse viienda kolonni kiiresti maha suruda. Parim, mida saame loota, on see, et kodakondsuseta inimesed või siin elavad Vene kodanikud jäävad sõjategevuses neutraalseks.“
Linnalahing
Kui Tallinnas peaks minema linnalahinguks, siis oleks olukord karm, leiab Kunnas. „Me näeme, mis juhtus Groznõis ja Mariupolis. Kui asi läheb linnalahinguteni, siis linn purustatakse. Seda olen ma kirjeldanud oma raamatu „Sõda 2023“ punases stsenaariumis. Praegu oleme jõudmas õnneks sinnamaale, et oleme teinud järjest otsuseid, mis viivad meid lähemale sama raamatu sinise stsenaariumi realiseerumiseni, s.t olukorrani, kus vaenlane ei jõudnud Tallinna lähedalegi,“ kõneleb Kunnas.
„Me ju näeme, et meil on vaja tugevamat suurtükiväge, meil on vaja tankiüksust, et võiksime üldse mehhaniseeritult võidelda. Tallinna puhul ongi kõige tähtsam, et me ei jõuaks kunagi punase stsenaariumini ehk ei peaks arutlema selle üle, kuidas oleks siin parem linnalahingut pidada, sest see tähendaks linnaelanikele Groznõid või Mariupoli. Aga loomulikult peame ka linnalahinguteks valmis olema, kui midagi muud üle ei jää. On hea, et Eestis on nüüd loobutud varasemast niinimetatud jõukohase riigikaitse kontseptsioonist ja hakatud üles ehitama usutavamat riigikaitset. Tugevam iseseisev kaitsevõime ja suurem liitlasvägede kohalolek – need kaks tegurit koos tagavad selle.“
Kunnas ütleb, et Eesti kaitsevõime tõstmine on olnud tema Riigikogu töö raskuskese ning juhul, kui ta valitakse 2023. aasta märtsis ka järgmisesse Riigikogu koosseisu, see töö ka jätkub.
„Tõsi, me ei oleks suutnud saavutada nii paljude EKRE programmiliste seisukohtade realiseerimist teiste erakondade poolt, kui poleks olnud Vene-Ukraina sõda. Võin tõdeda, et kui loete raamatut „Sõda 2023“, siis näete Ukraina lahinguväljadel elemente selle mõlemast stsenaariumist – see sõda ongi selline, nagu ma seda Teise Tšetšeenia sõja ja 2014.-2015. aasta Donbassi sõja põhjal ette kujutasin. Ukrainlased oma visa võitlusega on andnud meile aega, et me saaksime oma vead parandatud. Aga oleme alles poolel teel.“