Ka punaülikoolist võib tulla häid uudiseid, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut otsustas raha puudusel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni kõrvalerialade õpetamise esialgu mõneks aastaks lõpetada. Agitaatorite ja propagandistide taimelavas ei kasva enam isegi umbrohtu ja see on igati tervitatav.
Kena näide sellest, kuidas lillaroosa ideoloogiamasin lendab vastu taevast, sest liberaalne majandus on eriti haledas olukorras. Instituudi juhataja Ragne Kõuts-Klemmi aus tunnistus ressursinappusest ja võimetusest tagada kvaliteeti ei ole lihtsalt administratiivne probleem. Millisest kvaliteedist käib jutt, jääb arusaamatuks.
See on märk ajupesu masinavärgi kriisist: aastakümnete jooksul üles ehitatud süsteem, mille ülesanne oli toota ühtse maailmavaatega ajakirjanikke ja kommunikatsioonieksperte, ei suuda enam end ülal pidada.
Kõige ilmekam on siin Anvar Samosti kommentaar. Pikaajaline peavooluajakirjanik tunnistab otse, et parimad ajakirjanikud tulevad teistelt erialadelt – ajaloost, politoloogiast, õigusest, majandusest või ärijuhtimisest, kes õpivad ajakirjandust nn kõrvalainena.
Nemad toovad toimetustesse tegelikku sisulist pädevust, mitte ainult “narratiivi” ehitamise oskust. Just sellised inimesed on liberaalsele monopoolile ohtlikud, sest nad ei ole läbinud täielikku ideoloogilist töötlust, mis Tartu ja Tallinna ülikoolide ajakirjandusõppe programmides domineerib.
Puhas ajakirjanduse ja kommunikatsiooni peaeriala on viimastel aastakümnetel muutunud pigem ideoloogiliseks kutseõppeks, kus õpetatakse õiget uuskommunistlikku suhtumist: kliima, sooline mitmekesisus, immigratsiooni õigustamine, pederastia ja “demokraatia kaitsmine” populistide eest jms.
Kõrvaleriala tudengid, kes tulevad sinna “rätsepaülikonna” asemel teiste valdkondade teadmistega, on sageli sõltumatumad. Nende arvu vähendamine on seega loogiline samm, kui eesmärk on säilitada toimetuste ideoloogilist ühtlust. Kõuts-Klemmi jutt kvaliteedist on siinkohal osaliselt aus – nad ei suuda tõesti toota massiliselt “õigesti mõtlevaid” fanaatilisi feministe ja muid kahjureid, kui ressurssi lihtsalt ei ole.
See otsus ei tulnud tühjale kohale. Liberaalne ülikool on aastakümneid laienenud administratiivse bürokraatia, mitmesuguste “pädevuste”, tont teab milliste andmepädevuste, meediapädevuste ja eriti kurjakuulutava kõlaga kogukondade arendamise ja rahvusvaheliste projektide arvelt.
Samal ajal on tegelikult vajalik – põhjalik, faktidel põhinev ja Eesti rahvuslike huvidega arvestav ajakirjandus – jäänud teisejärguliseks. Nüüd, kui raha ja õppejõud on jäänud lähiminevikku, tuleb prioriteete seada. Prioriteediks saab muidugi peaeriala, kus ideoloogilist vormimist on lihtsam kontrollida.
Seda juhtumit tuleb vaadata laiemas kontekstis. Liberaalne propagandamasin koosneb omavahel tihedalt seotud osadest: ülikoolid toodavad õiget maailmavaadet, riiklikud ja erameedia (sh ERR) levitavad seda, ja “kvaliteetajakirjanduse” standardid tagavad, et teisitimõtlejad marginaliseeritakse. Musta töö teeb ära mõistagi ära kommunistiks programmeeritud tehisintellekt.
Me oleme näinud usalduse langust peavoolumeedia vastu, alternatiivmeedia ja otseülekannete tõusu, ning kasvavat teadlikkust, et “sõltumatu ajakirjandus” on sageli väga kitsalt sõltuv kindlatest ideoloogilistest ja rahalistest ringkondadest. Tartu otsus lihtsalt kinnitab, et masin ei ole igavene. Ta on upsakalt ressursinõudlik ja lõpuks ka majanduslikult jätkusuutmatu.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vaatepunktist on see areng tervitatav. Mida vähem ideoloogiliselt ühtseid “professionaalseid kommunikatsiooniteadlasi” toimetustesse tuleb, seda suurem on võimalus, et ajakirjandus hakkab taas rohkem peegeldama Eesti ühiskonna tegelikku olukorda ja ehk kuuleme lõpuks isegi neid hääli hääli, keda viimastel aastakümnetel süstemaatiliselt vaigistatud ja tsenseeritud.
Juhm süsteem laguneb, lillaroosa surmasekt ei suuda raha teenida ja kole küll, aga isegi vasakliberaalsed agitaatorid lakuvad tänapäeval mõtlikul ilmel panni.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.05.2026